552

hämaruses ootan, et sa mu nime sosistaks.

551

ära anna alla. ära loobu. palun.

550

tähti ostan taeva helenduse käest

549

ühel õhtul hingasin ma sind endale sisse

548

vastu hommikut muutuvad mu mälestused sinust jälle elavaks.
olen nagu magav laps, kes naeratab läbi une.

547

ma tahaksin osata kasteheina ära kaduda

546

ma olen värin su kätes

545

oh jumal, kuidas ma tambet tuisku armastan..

544

ma ootan iga öö linnud ära. mul on neid vaja. linnud mõjuvad vabalt ja seega ka rahustavalt. nendega koos suudan ma lõpuks uinuda.

543

ma tunnen merelõhna ja kuulen selle kohinat. mul on hea. see meenutab mulle vabadust.

542

jah, sellel õhtul oli kindlasti linnutee selgelt näha.

541

ma ei ole veel valmis tagasi tulema. ma ei ole veel valmis hingama seda hingematvat ja mürgist õhku.

540

ma olen asumisel mingis teises ilmas ja kui mult praegu küsida, kes ma olen, ei oskaks ma vastata.

539

sinu kujutlus minust on illusioon

538

olen jõhkrus ise

537

ma tahaksin oma teravate küüntega lõhki tõmmata su sisemuse. ma tahaksin ära tirida su häälepaelad. ma tahaksin su kopsud tükkideks rebida.
ma tahaksin välja kiskuda kõik, mida sa varjad.

536

süüdista mind asjades, mida ka ise teed.
heida mulle ette tegusi, mis teiste puhul igati normaalsed on.
vihka mind me ideede, mõtteviisi ja unistuste samalaadsuse eest.

meil on piinav kohtuda viis päeva nädalas ühe katuse all, me oleme selleks liiga sarnased.
ja seda ei kannata me kumbki.

me ei mahu siia koos ära.

535

ei, mine, ja tule siis tagasi, kui nemad on siit üle käinud, sest siis neid enam ei tule. siis me oleme õnnelikud.

534

asi ei ole selles, et ma sind ei armastaks. armastan küll, ja väga.
aga ma olen kõigest tavaline inimene. ma olen nõrk.
ma ei jaksa olla su meeltesegaduste ohvriks.
kui sa oled siin, ole, et jääda, et me jääksime surmani ühte.
kui sa oled teel, ole, et lahkuda, ja mitte kunagi naasta.
ma palun sind.

533

mida sa minust tahad? mis osa sul mu hingest veel ribadeks rebimata jäi?
hoia minust eemale.
ära puuduta mind.
ära igatse mind.
ära otsi mind enam ülesse.

532

õpi lahti laskma sellest, mis on oma aja ära elanud, ega tee enam õnnelikuks.

531

mu tuba on täis lõhna, mis meenutab mulle midagi. ta on nii vänge, et mul käib pea ringi. ja see ei lase mul magada. ma ei tea, kust see siia tuli ja ma ei tea ka, mis hetkest ma seda märkama hakkasin, aga igal juhul on ta siin. ta meenutab mulle midagi, mis on lukus kusagil kaugel ja sügaval mu sees. ma ei suuda meenutada, mis see on.
see ajab mind hulluks.
ma pean lõpetama oma mälestuste ära peitmise.

530

ma tahaks harry potteri maratonpäeva. oh jumal, kuidas tahaks.

529

ja alati kui ma üksi jään, oled sina ainus, kes loeb. iga mu mõte viib jälle sinuni.

528

räägi mulle tõtt. miks sa siin oled?
ma ei ole sulle kunagi andnud põhjust end mitte usaldada.
vaata mulle silma, palun.

527

elu üllatab

526

ma armastan sind

525

eile õhtul olin seal, kus sa värisesid. eile õhtul olin seal, kus su lõhn muutus leegiks.
ütle mulle, palun, kas sa ütled, mis sa mõtled. ütle mulle palun, kas sa räägid tõtt.
sest sa seisad endiselt iga mu mõtte lõpus ja püsid kõiges, mida kirjutan.
sest ma ei kaota kunagi usku meie ühisesse minevikku.
sest ma ei taha, et maailm murduks kaheks me vahelt.

524

sa hüüad väga vaikselt mu nime. sa astud mu poole mööda oma hääle tunnelit. sa oled mulle nii lähedal, et südamel on raske. ma ei puuduta sind, aga ma tunnen sind. sa oled siin. ma kardan pead tõsta, kuna sa kaod alati kohe ära, kui ma sind märkan.

ja sa kadusidki.

ma tahaks jälle oma hinge kaheks kista.

palun ära tule enam nii, sest kui sa ilmud, hävineb tulevik.

523

ühtäkki ma mõistan ja kuulen hääli kogu kosmosest, kõikidest kaugetest tähesüsteemidest.
ma näen nüüd jälle kosmost.
ja kui ma magama heidan ja enam ei tõuse, siis ärkan ühes teises galaktikas, kus ei ole ka sugugi paha olla.

522

sa ei tohi minust sõltuda. see on esimene reegel.

521

usu mind

520

ma ei tohiks kunagi mõelda, mis on sinu südames. ma tean, et see kõik on vale. ma tean, et sa oled liiga kaugel. ma tean, et midagi ei ole enam teha. sa oled õppinud mind vihkama.

ma teen seda jälle.

terves selles kuradi maailmas ei ole minus võitlust. ma teen seda niikuinii, ikka ja jälle.

519

oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest me ei tea kunagi, mis tähendus neil olla võib. me ei tea nende mõju. me ei tea, mis on tegelikult asjade taga peidus. ja see on see, mis tegelikult loeb.

anna andeks, ma ei teadnud.

see ei ole vabandus. ja see ongi kõige hullem. ma ei saa enam midagi teha. ma ei saa muuta seda mõju, mis minu sõnadel oli. ma ei saa põgeneda oma vigade eest. ma ei saa põgeneda öeldu eest.

518

ta ei julge seda teha ja siis ta ongi kirjaklambrina enese küljes ega saa kunagi vabaks.

517

kes sa oled? mis sinust saanud on?

516

ma ei lähe kunagi ära

515

minust saab tuhk

514

ma hakkan ennast juba tundma. mind ei ole olemas. ma olen vahekoht selle vahel, mis ma tahaksin olla ja mis teised on minust teinud. või pigem pool sellest vahekohast, sest elu on ju ka.. sest ma olen, kokkuvõttes..
kustutage see valgus, pange uks kinni ja lõpetage see puukottadega kolistamine koridoris. las ma jääda tuppa üksi koos oma suure rahuga.
odav universum.

F. Pessoa