rännakud

ja hingamine läbi teiste puude

üks kõiksus

täna öösel võin kirjutada kurvemaid ridu.
ma armastasin teda ja vahel armastas temagi mind.
ta armastas mind ja vahel armastasin tedagi.
täna öösel võin kirjutada kurvemaid ridu.
mõelda, et teda pole. tunda, et olen ta kaotanud.
et mu armastus ei suutnud teda hoida.
öö on tähti täis ja teda pole minuga. see ongi kõik.
keegi laulab kuskil kaugel. kaugel.
mu hing ei ole ta kaotusega rahul. mu pilk tahab teda leida, et ta ligemale tuua. mu süda otsib, aga teda pole minuga.
me pole enam needsamad, kes olime siis.
ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga armastasin hullupööra. mu hääl otsis tuult, et puutuda ta kõrvu.
teise oma. ta saab teise omaks. nagu enne minu suudlust. ta hääl, ta kirgas keha. ta põhjatud silmad.
ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga võib-olla ikkagi armastan.
armastus on nii lühike, unustus on nii pikk.
mu hing ei ole ta kaotusega rahul.
kuigi see on ehk viimane valu, mida tema pärast tunnen, ja need on viimased read, mida talle kirjutan.
(P. Neruda)

täna öösel võin veel kirjutada kurvemaid ridu, aga enam rohkem küll ei viitsi ju.
tegelikult isegi täna ei viitsi.
elu jne