kardan ta silmi. siiralt. nad lõikavad, läbistavad. pulss tõuseb, pea hakkab ringi käima, põlvedest kaob jõud. mõistus käsib kehal teadvust kaotada. kaitserefleksina. pole turvaline seal seista, olles nõnda lummatud. kuid süda ei lase. ta soovib veel vaadata. veel tunda. veel põletatud saada. südame ning mõistuse vastuolu puhul jääb süda alati peale. nõnda peangi seisma seal, meelemärkust kaotamas. tundes tema silmi enda omadel. ja nii, nii ongi hea.
