ta vahtis äreval pilgul, palavikupuna palgil liblikale järele, nagu loodaks ta tema tagasitulekut. üksisilmi metsa vaadates levitas tuuleõhk temani joovastavat lõhna. meenusid ununenud lilled. lõhnast heldununa, ärritatuna pöördus ta, kuid jahmatades jäi ta paigale. ta palgilt kustus leegitsev jumi: liblikat püüdes oli ta nad kõik ära tallanud. nukralt oli sunnitud ta maha istuma, pisarad silma tunglemas.
