nojah, loomulikult ma nõustusin, mul pole kunagi tahtejõudu jätkunud. aga järgmisel hommikul tuli teade, et on alanud sõda.
sügisel kogunesime taas. Sõda kestis, kontserdisaalis saeti haavatutel endiselt jäsemeid otsast - neid pidi nüüd küll nii palju olema, et võinuks mitmele külale tasuta talvepuudeks jagada - ning meie, kes me sanitaridena töötasime, pidime need ämbritega majast välja kandma. nii mõnigi granaadikildudest täkitud käsi liigutas veel sõrmi, nagu valmistuks klaverit mängima, aga meie viskasime ta halastamatult pühkmehunnikule, aeg oli karm, ning klaverit ei mängitud pea kusagil, sõrmi kasutati vaid päästikule vajutamiseks.
