ma tahaksin naasta, kunagi kadumata. ma tahaksin oma inspiratsiooni saada mujalt, kui asjadelt, millest ma kirjutada ei taha. kirjutades lukustan midagi ja see kaob mu seest. ma ei taha lahti lasta. ma tahaks kaduda. ma ei saa sellest kirjutada. ma tean, et ma kardan. väkk, ma tunnen valemaiku. seda on üldse tihti tunda. ma ei taha, et mind usutaks. ma tahan kõik välja saada ja siia lukustada ja siis ma tahan, et seda ei usutaks. ma tahan olla üksi selle kõigega. mul on toas linnuparved. ma tahaksin neist lahti saada. ja siiski, ma pole ju kogu aeg puhas ja samasugune. ja kui äkki kõik kaoks, mis siis saaks? mulle nii meeldib see. kõik, mis võib kaduda, mis võib otsa saada. mulle nii nii nii väga meeldib see. jah, tänavu igatsevad isekad taevasse. sa ei võta kellegi teise sõnu ja ei manusta neid enda pähe. sa pole puhas. ma tean küll, kust see tulnud on. ja ma ei saanudki hakkama. ma ei saanud lahti lasta. teinekord. ning raamat, mis mind igalt poolt surus, sai otsa. ma tahan aru saada.
