kui ma ootan ja ootan, et kell saaks piisavalt palju või vähe, et tuled oleksid kustus ja ma võiksin batuudil the smiths'i seltsis tähti vaadata, siis lõpuks lähen kell 4.33 välja ja näen, et kell on saanud liiga palju. rikun oma kopse uusima väljaandega ning mõtlen ainult ühest: viimased kaks kuud või neli kuud olen tahtnud talt küsida, mida ta selles nägi. pärast söön kaks oma kodu aia mullast võrsunud õuna ning mõtlen, kust ma tulin tol hommikul, kaks või kolm aastat tagasi, et ma kell 7 oma voodisse ei läinud, vaid tolles samas korvtoolis kerra üritasin tõmmata. ma vihkan nii väga, kui ma unustan. nüüd väike dagö enne põhku pugemist ja äkki ma naeratan?
