kui sa hommikul üles ärkad, on ta kadunud. sa vihkad teda. ta näeb sind alati läbi ja rüüpab ükskõikselt lonkse su sisemusest. tema ees oled alati ihualasti ja ka nahk koorub kiht-kihi haaval. kogu su olemus hävitatakse. ta saab aru, et su naeratuse taga on veel üks naeratus. sa ei olnud temaks valmis. sulle tundub, et temaga sa tead ja oskad ja võid kõike, kuid tegelikult maitseb ta vaid ükskõikselt su südant, järab seda mõned korrad ja sülitab seejärel veel ükskõiksemalt mutta. sügisel on seda muda palju. sa vihkad teda. sa tahaksid temast aru saada. sa üritad teda pidevalt avastada, iga avastuse ära peita, vahel mõne kätte võtta, seda vaadata, silitada, ja siis jälle ära peita. sa ei ole vist füsioloogiliselt võimeline temast tüdinema. temast aru saada on liiga koormav. te sulate ühte ja kõik piirid kaotatakse. kui aeg otsa saab, pole sõnadel enam mõtet. teil ei ole kunagi aega. sa ei saa oma haavatust välja tõsta ega õhku lasta. ta teab. ta olevat seda oodanud.
