selle järel ilmusid üliõpilaste Punase Risti lendsalgad, kes surnuid ja haavatuid koristasid. need laoti segamini vankrille ning viidi linnast välja lubjaaukudesse. koolnuid ning raskelt haavatuid pilluti sinna kui linna prügi. ning kui auk täitus surnukehadest, visati paar labidatäit mulda pääle ning hakati järgmist lubjaauku täitma. see oli õudsaim koht, missugust võis inimese fantaasia omale iialgi ette kujutada. kisavate kaarnate ning vareste mustad pilved tiirlesid üle lubjaaukude, nokkades inimeste verine liha. ööd ning päevad ulgusid siin nälgivaste koerte salgad, lõhkudes koolnuid, tassides üksikud kehaosad igale poole laiali, pureledes ning uludes, hännad jalge vahel keras. nad olid hundistunud ja metsikud, tihti ilmudes karjana linna ning tungides inimestele ja loomadelle kallale. ning öises pimeduses tulid lubjaaukude juurde ka näljased kerjused, kes liikusid siin põlevi silmiga kui kollased luukered. nad raiusid väiksemate surnukehade pääd ning liikmed maha, lõikasid sisikonnad välja, panid siis kehad kotti ning tassisid koju.
