suren telliskivi punase taeva all läbi lõppeva lõpmatuse kõikide maailmade lõppu. veel ei ole varjude varemed varisenud. kõik on äraütlemata lihtne. kättesaamatu on kättesaadav. loojang on ärkamine. punased pihlakad kisendavad ikka veel. ja südamelöögid kostavad kalmude alt. ja põgenevad ikka veel. me oleme varjud ja põrm. ma olen näinud su uhkust, su au ja alandamist. su hääl tapeti, kui kisendasid kõrbe tühjuses. su pisarad kivistusid kiviks. nagu alati ei leia me lohutuses lohutust. ja ma ei karda. need sekundid, minutid unistavad tornkõrgeks kasvamisest. läksime läbi äraehmunud öö. rukkis õitses, me õitsesime rukkipeade õitsemise all. isegi vaikus jäi seisma. julgemata me jätsime. pöörane taevas on me kohal. ise me varsti varjud. sinule on seda vaja, et mind mitte unustada. ütle mulle ainult üks sõna. hingamispäev puhub hingeõhku mu suhu. rahu, mis on kõrgem mõistusest. ära vaata mind kurbade silmadega. ükskõiksuse lind nokib ta maksa. tähed varisevad. kisume välja eilse. kõik on lõpetatud. ära vaata tagasi. ära kõnele lohutussõnu. tiivalöökide kuminas on lohutus. ei, ta liikus siiski. hing läks teistele litsiks. mina jäin nutma. kohal on lõhkise pimeduse silmad. mis on varju sõnum?
ma magan suures tuules.
pihlakamarja rist
pihlakamarja rist
