une karva pihlakate punase kisendamise all. pimeduse kildude keskel. pihlakate kisendamise all. inimeste varjud vaevlevad. kandis rukkipõllul mind vihult vihule ja andis punased pihlakamarjad mulle andis. rukkililled maha murda. murdsid sa värisevate kätega. tuuled õitsevad põldude kohal. lenda sinise tuule taha. tähtede terashallid naela lüüakse läbi mu käte. raagus pihlakatel lahkuvate lindude metsik lärmamine. tuul rebib lõhki pilvede ninasõõrmed. ma näen nende nägudel tuima ükskõiksust. häbitute hoorade kilkamine ja kilamine. tunnistage õhtu tulekut. ikka püsib veel pihlakamarja püha rist. matame eilse surnud surnute aeda. öö tegi silmad lahti. surm on minust võetud. Suurel Vankril sõita maailmalahtisusse. kirjutada pihlakate punasele loojangule. punased pihlakad kisendavad ikka veel. igaveses unes on surematuse lohutus. mälestus on pihlakas.
