varjud on pikad. meie endi varjud. ma küsisin tasa ja su pilgus on nüüd jälle see imeline nukrus. sa uskusid. ikka ja alati. aga ma ise jään enda südame tagumisest maha. mu hing ähvardab minna puruks. vaatan hirmunud pilgul homsesse päeva ja kisendan. tükkideks kisendan taeva. varsti ongi vaid tuhk. ükskõikne tuhk. joonistan sirgjoone lõpmatusesse.
