ta tuli õhtul, silmad maas. südames suur surematu valu. ja ma ei märka teda. mu silmad häbenevad ta silmi. me loobume eneseusust. ööl on rumalad silmad. liiga kitsaks jään äkki iseendas. silmad, ma vaatasin silmadesse. lohutus vaatas mu silmadesse. ta silmad on lapselikud ikka veel. ma vaatasin su tiibade kahinasse. ma tiivalöökidest jäin kaasa kumisema. tähed on süüdanud sigaretid. su laulude vabadus röövib mu vabaduse. jääb järgi ainult tuhk. tuhk. korra veel söena hõõgub ja siis on tuhk. kisendan silmili maha. seda sa enam ei näe. ja see on vastus mu küsimusele. igavest tuld varjab ükskõikne tuhk. õhku on vähe. kõik millesse uskusin siiralt, kõik on saanud otsa. valu pihlakapuu õitseb minus. tuhk langeb liblika tiibadele. tuhk, ainult tuhk on kindel. sa küünistad mu uduseks, et ma ei paistaks läbi su südame. sinusse tulla ja jääda igaveseks. on veel ütlemata kõik mu ütlemised. sõnad on lämbunud suhu. kuid silmad juba klaasistuvad. hingamise lõpetan hingamispäeval. mu silmad jäävad jää taha. ja ei kasva kokku kunagi see haav. ma olen jäässe jäätunud. pea kohal surnud linnud. nad lendavad, need linnud. nad elada ei saa. üks elab, elab siiski. ta tiivalöökides ma kuulan: elab siiski. ta lennata ei saa. laulda ei saa. surnud linnud elavad. sinu pisarad on minu pisarad. las ma kasvan su südameni. ma olen sinuta, ma olen sinust ilma. värinas kaasa ma värisen. mu silmad on reetnud. ja valu on nendes, keda armastasin. ja tuha pärast tuli suri. ma usun, et sind ei ole ja usun siiski, et oled. hinges on põud. miks ainult hingede piin ulatub igavikku? ma kasvan surmale põlvedeni. surmal on lapse silmad. sa ära ärka, ära siiski maga. ma vaatasin su silmadesse. need olid suletud. ma sulgesin silmad, et näha sind sinus, sest nad olid õpetanud mind nägema sind minus. lambana hundinahas imetlen murdja lõusta. kas ma vaatan kadumisse? avalikkus murdjana murdma kargab. ''ei keegi saa murda meid." kes kardab, see kaotab. su klaasist silmad on nutnud pisarate pihlamarju. su hääl saab jalutuks veel enne minu hukku, mis tuleb ja kunagi ei tule. mälestus möödunud õhtutest lööb korraks veel segavalt rütmi ja siis tuhmub. mul on kahju. oma teed koos käia on võimatu. muld on avastanud tiivad ja mina voolan jõena igavikku. ja ma ei kutsu teda. ja mu päralt on ununenud vabadus. ma olen näinud ta kurbi silmi. mu silmad pisaraid ei nutnud, sest kustunud silmad ei suuda. ja ma olin noor ja ma ei unustanud. ja nüüd ma olen unustanud. aga kui ma lähen ja kui tuhk ei tule?
