ma kõnnin ja mõtisklen. meeles mõlgub valguse varjudeks varisemine lume-eelsel õhtul. ma kõnnin ja mõtisklen. oli talv ja tühjaks jäi lootuste varasalv. suur valu oli rõõmude katjaks. aga ta sõna sai tuleks tuule sees. ma korra veel mälestustes rahutuna sorin. võib-olla on see viimane hüvastijätt? seesama sillutis, seesama tee viib kooli. needsamad nukrad õunapuud. sealt samast aknast kord kostis Chopini viis. ja kuum käsi oli kaua pihus. laud. raamatud. klaver. kõrge laega saal. kõik sama. kui helistaks? aga seesama tuttav tere pole enam seesama tuttav tere. silmad kustuvad. täna enamat pole vaja kui s e e teadmine. seda on vaja. ja nüüd ma enam ei pea tundma kurbust su kadumise üle. löön lahti palahniuki ja wilde. loen. ei hooli. läidan suitsu. ja suudlemata ootusvalmis suud kaon, nagu olen ennegi kadunud, sügissattu. käin rasket, kurba sammu ja mõtlen, et see kõik, see kõik ei olnud ju liiga ammu? nõnda sügisõhtu pooleks murdub. ja mälestustes olen ma ise möödunus. ja mälestustes oled sina, enne muutumist. sa oled unustanud sisehääle ümisemise, unustanud oma nime. ma ei suuda muutuda koos sinuga. ma jään armastama teda, keda enam pole.
