palun teid, minge mu juurest ära. siin on vaid kõrb ja skeletid. vajuvad, aina vajuvad minu ohvrid. te eellased. jah, nemadki hukkusid. vajusid liiva. õnneks küll enne päikese tõusu. ma tõesti palun teid, minge ära mu juurest. ma ei suuda teid enam näha. ma haugun ja lõrisen nagu marukoer. ma söön teid ära, sõin ära eelmisedki. tulevasedki. nad kõik vajuvad mu kõhunäärmeist tehtud liiva ja see on valus, otsekui sapp plahvataks minus ja hapet sajaks mu pähe. minge ära, enne kui on hilja. enne, kui uinute. enne, kui mina uinun ja ärgata enam ei taha. ei taha näha oma tapatalgusid täis tõlda.
