neljapäev, 2. veebruar 2012

479

ma nägin üleeile trammis üht tüdrukut. ta vaatas mulle oma põhjatute ja tuhmroheliste silmadega otsa. lõikavalt ning läbitungivalt, ettehoiatamata. mul hakkas tol hetkel kohutavalt halb, sest ma ei olnud valmis silmadeks, mis varjavad endas kogu universumi ja eksistentsi saladusi.
aga ma tahaks neid silmi veel näha. ma tahaksin neid silmi tundma õppida. ma riskiks nende pärast peapöörituste ja õhupuudusega. ma riskiks nende pärast kõigega, mida ma seni õigeks olen pidanud.