ma seisan mäejalamil ja vaatan langevat tuhka. ma seisan ja nõnda, kuidas ma seisan, langeb tuhka mu jalgade ette.
ma loodan ikka veel oma sõgedastes kujutlustes.
kinnipüüdmisel, seal, kus tiirlevad pühakutest linnud, ei lasta mind päris pärale, sest see võib tähendada lõpmatuse lõppu.
ma seisan mäejalamil ja vaatlen, kuidas tuhk langeb mu jalgade ette ja mina olengi korraga tuhk. tuhk mäejalamil - iseenda ümber ehitanud.
ka miljoni aasta pärast seisan ma siin samas mäejalamil ja mõtlen seda sama tunnet, ise samaaegselt raskeid tiibu kandes.
ma lendan laavajõgede kohal.
ma loodan ikka veel oma sõgedastes kujutlustes.
kinnipüüdmisel, seal, kus tiirlevad pühakutest linnud, ei lasta mind päris pärale, sest see võib tähendada lõpmatuse lõppu.
ma seisan mäejalamil ja vaatlen, kuidas tuhk langeb mu jalgade ette ja mina olengi korraga tuhk. tuhk mäejalamil - iseenda ümber ehitanud.
ka miljoni aasta pärast seisan ma siin samas mäejalamil ja mõtlen seda sama tunnet, ise samaaegselt raskeid tiibu kandes.
ma lendan laavajõgede kohal.
