Nagu sa oled märganud, ei ole minuga viimasel ajal kõik korras olnud. Justkui ei tunneks ma enam iseend oma eksistentsis ära. Kohutav ärevustunne, millega ma ei suuda tegelikult võidelda muul moel, kui edasi liikudes ja üritades sellest mööda minna, nagu ma alati olen teinud.
Ma uskusin, et sinu armastusest on küll. Ma mõtlesin, et sinu armastamisest ja sinu armastusest on küll, et seda ärevust vaigistada. Seda, mis pidevalt sunnib mind edasi otsima ja mis tähendab, et ma ei koge kunagi vaikust ega rahu või isegi mitte õnnetunnet või "heldust". Ma arvasin, et see ärevus saab vaigistatud, kui olin koos sinu ja kindluse ja teadmisega, et sinu armastus on mulle parim. Parim, mis mul eales on olnud ja parim, mis tulla võib. Sa tead seda.
Ma lootsin, et mu kirjutamine toob mulle kergendust, et mu "rahutus" laheneb selles nii, et ma suudaksin uuesti leida sind. Aga ei. Tegelikult on see muutunud hullemaks, ma ei suuda isegi kirjeldada seda olukorda, milles ma tunnen, et olen.
Ma tean mida see mulle tähendab ja millisesse tsüklisse see mind kisub.
Ma ei ole sulle kunagi valetanud ja ma ei kavatse sulle ka praegu valetada.
Mis iganes juhtub, pea meeles, ma armastan sind alati samal moel, omal moel, nagu ma olen seda teinud sellest päevast alates kui sind esimest korda nägin. Pea meeles, et see kestab minus edasi ja ma olen kindel, ei sure kunagi.
Ma oleksin tahtnud, et asjad oleks välja kukkunud teisiti.
Hoia end. Ole tubli.
