ma olen läbi ja lõhki väsinud. mu luuüdid, sõrmeotsad, põlveõndlad ja kõik mu soolikad on läbi ja lõhki väsinud. isegi verelibled ei jaksa enam tavapärasel kombel soontes liuelda. aga ma ei suuda magada. ma leban liikumatult voodis, ei mõtle midagi ega tunne midagi, peale ängistava soovi karjuda. ma surun selle tunde enda arust maha. aga enne hommikut uinun ma vist siiski, sest hommikul on mu häälepaelad valusad ja emal magamata silmad.
aga ma olen elus. ja see on põhiline.
