ma tahaksin, et sa oma pea mu põlvedele toetaksid. me võiksime siis lihtsalt niisama olla. kui sa nutaksid, paitaksin ma su pead, aga ei ütleks sõnagi. ma võiksin muidugi öelda, et ära muretse, asjad tõepoolest lähevad paremaks. elu ongi selline. kord tuhinal alla- ja siis jälle ülesmäge. ma võiksin öelda, et kaks aastat tagasi tegin sarnast asja läbi ja ma tean oma kogemuse läbi. ja et ma tean, mis tähendab olla kaks inimest korraga. üks avalikkuse ja teine üksinduse jaoks. ja ma tean, kui lihtne on nende kahe inimese vahele ise ära kaduda. mõnest praost läbi sulada ja alla kuristikku voolata. aga mul ei oleks mõtet nii kõnelda. sa juba oled kord selline, sa pead asju ise läbi kogema. sa ei usu teiste sõnu, vaid ainult enda sisetunnet. nii ma siis istuksin su juures ja oleksin täiesti tasa. et sa saaksid olla piisavalt üksi iseend jälle üles leidmaks. ja kui sa kusagil sügaval ning kaugel iseennast silmaksid, selle tugeva inimese iseenda seest jälle üles leiaksid, aitaksin ma sul temast kinni haarata, kasvõi vägisi hoida kui vaja, kuniks sa tema kui uue naha ja uue alguse endale peale tõmbad. aga kui sa ei oleks selleks veel valmis, siis ma mõistaks. ja kui sul poleks jõudu end enam leida, ma ei pahandaks. ma oleksin su kõrval nii kaua kui vaja.
ma ei suuda seda uskuda. ma tahaksin sind hoida nagu oma tütart kunagi. ma ei suuda seda uskuda, et sa tekitad minus tunde nagu ma armastaksin ja hooliksin sinust. et ma tahaksin su õlgadelt ära võtta kõik valu ja pisarad. ma hoiaksin neid ise. ma nutaksin ise ära kõik sinu pisarad ja karjuks välja su valu. ma tahaks, et sul oleks hea, ja see ongi uskumatu.
