591

me tulime ära. meie jälgedes kasvab kõik, mis varemgi. me tulime teed, mis polnudki tee. maa, kuhu jõudsime, ei pruugi meist teada.
oli liiga vähe, et elada, liiga vähe, et luua. nüüd on uued labürindid, uued laaned ja tarkused. on teistmoodi paratamatus. on nii palju vabadust. piirid jäid teisele poole piiri. me elame nüüd väljaspool neid kohti ja päevi.
kuid kuskil lõpeb kõik ja edasi saab vaid tagasi minna.
olla nii kaua ära, olla nägemata. olla mereta, õhuta, rändlindudeta... kuhu sind viidi!? kuhu sa jäid? kas sa oled unustanud elu? tule, ja käime parem veel mõned õhtud siin. sina läbi sõdade taastamiste ja metamorfooside hirmu. ning mina jälitades sinu varje ja jälgi, et sinuga lõpmatuses kohtuda. et vaadata jälle endasse läbi teineteise. puhas ja arusaadav ühisosa. tõde.
ja kui on aeg tõusta, ei lase tuhk meie käsi lahti ning tiivasulgedel jäätub allikate udu.
kallis, kas sa palun võiksid oma maa punastesse soontesse tagasi sulada? ma kardan asuda vaikides vaatama omaenese silmi, midagi mäletamata...
need neli seina on varsti tuhk. põlenud põlevkivi tuhk. läbinähtavaks ja läbikuuldavaks muutuvad kaugused. mu tiivad lehvitavad juba varje ja elusat tuult. ütlemiste ütlematajätmine las lõppeda.
lohutust ei ole ja lohutust ei olegi vaja. kõik, mida tasub uskuda, on kuskil alles. mõnikord, enne, kui uni tuleb, meenutatakse seda meile.
kord me ju tuleme tagasi. kord me tuleme kõik. valgus toob valge liblika tagasi teispoolt pluuto orbiiti.