596

ma pean väga tasa käima, silmad maas. kui ma vaataks, tunneksin su vere ära ja kukuksin seejärel kildudeks suurde ja tühja maailma. ma pean tõesti väga tasa kõndima.
kallis, see pole enam süüdistus.
nüüd, kus sa oled vaba hingest, unusta. las mina mäletan.
seinad murenevad ning ma jään taevaga üksi nagu päris alguses. siin pole varje, ruumi ega kaugust.
meie varjud olid väga pikad.
olen üksi keset valet. üksi iseendas. ma tean seda kõike, ainult valu on uus.
valu on alati uus.
ära küsi minult, mida ma mäletan.
ma pean väga tasa käima, silmad maas, sest kui ma silmad tõstaks, näeks ma, et su hing põleb möödapääsmatult ning et tähtkujud murduvad su silmades.
me oleme läinud oma teed. kunagi leiab keegi õnne me kildudes.