602

me istusime viljapõllul. oli vist koidik, sest ma tundsin hommikust kastet oma külmunud taldade all. ümberringi oli udu.
mulle meeldib udu. sinna on nii lihtne ära kaduda.
ta jutustas mulle oma lugu. ta teeb seda tihti. vahel mulle tundub, et ta ei tea, et ma seda juba sadu kordi kuulnud olen. ta räägib nagu poleks me kunagi kohtunud.
ma saan sellest aru.
me oleme igal ööl keegi uus, kuigi meie lood on samad.
meie minevik ei muutu, me õpime seda vaid teistmoodi tõlgendama.
ma armastan ta lugu. ma võin seda lõputult kuulata. lugu on üks, kuid sellel on tuhat tähendust. iga kord, kui ma seda kuulen, olen keegi teine. iga kord on see minu jaoks uus.
ta ei räägi kunagi oma loo lõppu. ta ütleb, et sellel ei ole mõtet. tema lugu läheb lõpust edasi. pealegi tahab ta mind homme jälle näha. ta ei ütle seda, aga ta otsib mind ülesse.
ma olen alati mujal, aga tema eest peitumine on sama, mis iseenda eest põgenemine - võimatu. ta leiab mu ülesse. ta leiab mu alati.
vahel on mul tunne, et tema olengi mina ja vastupidi.
sellest ajast saati, kui ta mind esimest korda nägi, ei ole mu sisemus minu enda oma. me oleme ühte sulanud.
me vajame üksteist.
me tahtsime olla vabad ja tegime omalt poolt kõik, et see iial teoks ei saaks.
me oleme vangis üksteises.