kõik on läbi. ma olen üksi. ma kukkusin sisse. täielik tühjus. mitte midagi. ma püüan sellest mööda minna, aga ei leia tühjuse servi. miks elu ja armastus edasi kestavad? mis mõtet sel on? ainult tuhanded tühjad mälestused. lootus, ja valu, ja armastus. lootus ja meeleheide.
kas ma olen ikka veel osa sinust?
ma armastan teda igasugusena. ta kuulub minu juurde isegi sellisena nagu praegu. ta on kogu aeg olemas. vahel on mul tunne, et ta on olemas sama palju kui mina. ma tean, ma olen kaotanud kontrolli enese üle. ma tahan jääda iseendaks. ma tõesti tahan. tema silmad panevad mind unustama. ma ei tea, mida ma teen, aga sel pole vist ka tähtsust. kas vabanemine oleks kergendus? ma usun, et olematus oleks parem. aga mulle tundub, et on asju, mis ei saa surra. ma ei kaota teda kunagi. ma ei oska teha nii, et teda ei oleks. ma ei oska. mis tähtsust sel on, et ma teda armastan? tegelikult polegi sel tähtsust. ma ei vabane sellest iial. see jääb alati minuga. see elu jääb igaveseks mu olemust määratlema. minu aeg on läbi saanud.
