minu hinge ja südant on kraabitud nii kaua kui mäletan. vahel harva on tulnud keegi ja määrinud mu veritsevatele haavadele lohutussalvi. see salv koosneb näiteks sõnadest, hoolimisest, usust, olemasolust. sõpradel on teistsugune salv. võlusalv. selle koostist ma ei tea. ma arvan, et see on inimene ise.
viimased kaks aastat on keegi mind kriipinud seni tundmatul moel. vahel on ta pea tõstnud, naeratanud, pannud unustama kõik vere ja valu, kuid siis jätkanud jälle vana rada pidi. ja ma nautisin seda. see oli nii tohutult magusvalus. ma hoidsin sellest kinni.
mul on tunne, et olen lõpuks suuteline selja pöörama ja teises suunas liikuma.
ma tunnen end kui väike laps. ma olen avastanud, et elus on veel midagi.
ma ei karda, sest mitte keegi ei suuda mulle niipea haiget teha nõnda, nagu tema seda teinud on.
ma olen õnnelik ja põnevil.
kuigi olla on ikka magusvalus, ei ole see enam see pettumuse valu.
see on valu, mida sa tunned lootes ja endale lootusi keelates.
jah, keegi kriimustab jälle mu hinge, aga seekord on see keegi teine.
