reede, 23. november 2012

704

see oli ükskord ammu. me olime kahekesi ja mängisime üht mängu.
see oli selline mäng, et me kumbki küsisime teineteiselt kolm esimesena päheturgatavat küsimust. kiiresti, kähku, sest aega ei olnud. 
minu silmades ei olnud alles enam midagi, kuna ma olin kaotanud elusolemise tunde, aga ma nägin, sinu silmades oli elu surmast suurem ja terve hulk udusulgraskeid küsimusi.
ja ma teadsin, varsti hakkan ma uskuma.
ja see oli selline öö, kus see, kes ei oska vastata, peab suudlema küsijat.
aega ei olnud enam olemas ja mina olin õnnelik.