esmaspäev, 26. november 2012

ma tean, kuidas käed võivad kätesse klammerduda.

igal pool öös olid tähed. need heitsid ta peale mustreid. sel õhtul oli kindlasti ka linnutee selgesti näha.
ta seisis minust veidi eemal. ootas.
mina aga naeratasin, pöörasin selja ja lahkusin.
oota, sosistas ta.

hommikul olid me jäljed alles eilsel lumel.