ma ütlen seda siiski. räägin iseendaga. elust. surmast. tundmise ilust ja valust.
mul on paik, kus olen õnnelik. vahel mõtlen end sinna. ettevaatlikult, aeglaselt rändan sinna. seisan. hingan.
ära olles tahan õppida seda, et mul oleks inimestest jälle heameel.
mine. ütle end lahti. tee pelgupaik teispoole aega. leba, kuulata metsa. vaata pimedust ja kõigest läbi.
maailm on ränk paik sellele, kes ei taha meeldida, vaid olla tema ise.
küsi vaikuselt iseennast. oota, et hing jõuaks järele, et saaksid kätte valu. kõikehõlmava, isikliku ja üleüldise.
ja kõige selle sees jääb üle ainult leida endas üles see miski, mida võiks nimetada tiibadeks.
üks kord hakkasin ma uskuma, et inimene võib õppima lendama. minul on nüüd oma tiivad.
ma tean, oma silmade sära ise ei näe.
ma tean, praegu sa meenutad mind.
