ma võisin jälle tund aega hingata. võisin elada. olemas olla.
ma ei olnud.
ma mäletan, ööst sain hingamise hinge, kui hing muidu puru oli. siis muutusin seesmiselt jälle heledaks. aga praegu on hoopis imelik.
ma ei põle.
ma tean, poolenisti ei saa hingata, kuid naljakas, sest see tundub täpselt, mis teen. ma ei hinga elule.
ma ei põle.
tühjus on. aga tühi tühjus. nagu leppimine.
ma arvan, olen alistunud elule.
