täna öösel ma kadusin. tuul puhus mu hinge kinni ja ma muutusin vihmas ebaisikuks.
eile olin ma kaotatud tule juures. tõsi, mul oli hirm. mul oli vaja tema kaudu kinnitada omaenda olemasolu.
ei ole ette nähtud, et inimesed tagasi vaataksid, aga ta vaatas siiski.
mis me praegu oleme, seda me ei tea, aga me oleme endiselt seotud. ja nõnda edasi kuni lõpmatuseni.
täna öösel ma küsisin endalt, missugune on olevik ja missugune osa sellest on minu hoida:
- ta on leidnud kellegi, kellele alla anda.
- kõik on muutunud, aga mitte miski pole muutunud.
- see kõik kõrvetab endistviisi valusalt.
- mu silmade sädelus on jälle hääbunud.
- on aeg minna, et mitte kaotada kõik.
