389

vaata mu silmadesse ja ära usu mind. sa ei tohi mind enam mitte kunagi uskuda.

388

mu hing läks ära. maale.

387

ma ei usu enam tähtedesse, ega taha käsi enda ümber. ma ei kuulu siia

386

tähed põlevad ja see on tulemas. ning siis, siis ma armastan sind.

385

sa oled neptuuni neljateistkümnes kaaslane, kellest mul aimugi pole.

384

ma kaklen huntidega. mul hakkas järsku valus. mul on valus, kui ma valetan.

383

mu sisemus tahaks välja voolata

382

mul ei ole midagi teha selle värvilise seinaga. vaid oksele ajab. kogu see kuhjaga tulev "õnn" jätab põhimõtteliselt  külmaks.

381

sa läbid mu südame, pakitsed igas mu verelibles, tuksatad igas mu soonekeses. kuid ma ei jää siiski sinu juurde. ainult nukrad on loomingulised ning midagi on minus katki ja korrast ära. ma olen kukkunud. ma ei tea veel päris täpselt, kuhu.

380

see on just see, et nad teavad ja et nad teavad mu lemmiklille ja et nad teavad ja ma armastan neid.
JA MA ARMASTAN NEID.

379

see film lõppeb. ma läksin päikeseloojangule vastu.

378

selle järel ilmusid üliõpilaste Punase Risti lendsalgad, kes surnuid ja haavatuid koristasid. need laoti segamini vankrille ning viidi linnast välja lubjaaukudesse. koolnuid ning raskelt haavatuid pilluti sinna kui linna prügi. ning kui auk täitus surnukehadest, visati paar labidatäit mulda pääle ning hakati järgmist lubjaauku täitma. see oli õudsaim koht, missugust võis inimese fantaasia omale iialgi ette kujutada. kisavate kaarnate ning vareste mustad pilved tiirlesid üle lubjaaukude, nokkades inimeste verine liha. ööd ning päevad ulgusid siin nälgivaste koerte salgad, lõhkudes koolnuid, tassides üksikud kehaosad igale poole laiali, pureledes ning uludes, hännad jalge vahel keras. nad olid hundistunud ja metsikud, tihti ilmudes karjana linna ning tungides inimestele ja loomadelle kallale. ning öises pimeduses tulid lubjaaukude juurde ka näljased kerjused, kes liikusid siin põlevi silmiga kui kollased luukered. nad raiusid väiksemate surnukehade pääd ning liikmed maha, lõikasid sisikonnad välja, panid siis kehad kotti ning tassisid koju.

377

Ashleen Kronis Raave. igavesti.

376

ma olen pime ja sa viid mu enda juurde. tunnen selle lõhnast ära. suudan nüüd üldse palju rohkem ära tunda. saan aru valu hulgast su hääles ja kuulen kui sa naeratad. su hääl tekitab minus nüüd palju rohkem. su hääl meenutab jälle algust. ja siis seod endal silmad kinni. me ei näe. mitte ühtegi kangekaelsust. viga. reetmist. ei tunne ühtegi avalikkust. inimest. takistust.