758

üksainus simapilk ja sa oled minu

kodu on hea

tallinn-oslo-krakow-oscadnica-zilina-oscadnica-krakow-stockholm-riia-pärnu-tallinn

756

mõnikord hakkan otsima kadunud asju. püüan leida ennast maailmas ja maailma endas. püüan leida ennast sinus ja sind endas. seda väikest killukest. meie ühisosa. minu pärisosa.

rändaja

tallinn → topu → haapsalu → tallinn → pärnu → ruhnu → tallinn → bremen → hamburg →
scheessel → hamburg → bremen → tallinn → võsu → tallinn → pärnu → tallinn → nuutsaku → tallinn → pandivere → tallinn → saaremaa → hiiumaa → tallinn → viljandi → tartu →
rakvere → võsu → tallinn → saunja → kehra → saunja → tallinn → saunja → kehra → tallinn → stockholm → tallinn → kehra → tallinn → viljandi → juusa → otepää → juusa → tartu → rakvere → võsu → tallinn
ehk kolm kuud teeleasumisi

kõik kordub

kolm aastat hiljem ja ma endiselt vihkan end esmaspäeva öösiti.

ma olen maailmale surnud

täna öösel ma kadusin. tuul puhus mu hinge kinni ja ma muutusin vihmas ebaisikuks.
eile olin ma kaotatud tule juures. tõsi, mul oli hirm. mul oli vaja tema kaudu kinnitada omaenda olemasolu.
ei ole ette nähtud, et inimesed tagasi vaataksid, aga ta vaatas siiski.
mis me praegu oleme, seda me ei tea, aga me oleme endiselt seotud. ja nõnda edasi kuni lõpmatuseni.

täna öösel ma küsisin endalt, missugune on olevik ja missugune osa sellest on minu hoida:
- ta on leidnud kellegi, kellele alla anda.
- kõik on muutunud, aga mitte miski pole muutunud.
- see kõik kõrvetab endistviisi valusalt.
- mu silmade sädelus on jälle hääbunud.
- on aeg minna, et mitte kaotada kõik.

752

täna armastasin ma sind nii nagu ei olnud armastanud juba kaua. mu armastus sündis uuesti. ma kirjutan taas, sest sina oled olemas. mul on vaja, et sa oleksid alati elus mu sees.

sõnum kell 13:07

"ma jumaldan seda eimiskit, mis sa oled. ma olen surmani haige ja väsinud kõigist nendest inimestest, kes midagi on"

küsi minult, kes ma olen, ja ma vastan: ma olen põlemine. ma vastan: ma olen lõvisüda. ma vastan: ma olen õnn. ma olen kõik ja mitte midagi.

ma olen elus.

vaikus

ma lihtsalt ei taha mitte midagi öelda

ma olen sajanditetagune puudutus

ma tulen su juurde mööda käimata radasid. sa hingad mind sisse. üha sügavamale ja sügavamale oma varjatud maailma peidupoolele. ma olen nüüd osa sinust. ja sina minust. meil on jagada oma saladused.
ma maalin su maailma iseenda väridega.
ära karda. ära torma, ära rabele. ma ei lase sul eksida ega väsida, kukkuda ega kaduda.
anna andeks, pean minema. aga ma tulen homme jälle. samal ajal. tulen, et minna taas.
kuid ma luban, ükskord, kui ma tulen, võtan lahkudes su kaasa, ja toon su koju. siia, kus tuhanded ja tuhanded tiivapaarid saavad lehvida nii päeval kui öösel.
väikesed asjad vol2

748

ma asun maailma lõpus. siin on hea olla. siin ma istun ja olen õnnelik. minu tee tõi mind siia, kus maa ja vesi ja taevas kokku puutuvad. siit edasi minna pole enam kusagile. vaikelu. elu. erinev hingus ja südamevalu.
imedemaale viib üheksa väravat.
raske oli elujõudu leida, kui kõik korraga nagu välja surnud oli. varjusurma. aga minna tuli edasi. edasi, ikka edasi läbi elu.
mitu elu on meile antud?
ära rabele. ära torma. aega on. lõputult.
ära kiirusta. usalda vaikust ja ennast. kõik laabub.
stopp. enam ei saa. tee on otsa lõppenud. olengi kohal. eikusagil. jalad seisavad paigal, aga hing rändab edasi. edasi, ikka edasi tähtede poole. hõbedases kolmnurgas päikese poole. nii kaua, kuni edasi minna pole jälle kusagile.
ma olen udu. külm ja karge. ma tulen tagasi. ma tulen õhtul pärast päikeseloojangut.
mere poolt.
ma unustan tulla.

väikesed asjad - s.k.

vahel ei ole mitte midagi öelda ja vahel on raske, aga muidu suva

sinu jälg

jää, kes sa voolad koos tulega mu soontes, ma nägin sind jälle unes. jää, ma ju armastan sind. jah. sina oled sulanud täpselt samamoodi mu sisse. jah.
te jätate minust alles vaid tuha.
tuhk. tuli.
jää.
palun.

ära mine mine