midagi selles on ja toas on pime ja su jalg veritseb. miks kurat su jalg veritseb ja kes su elutoas on ning miks sul eile öösel kuristik rukkis kaisus oli ja miks sa seda jälle loed? ma vaatan sind ning järjest vähem näen sarnasusi. ma loodan, et sa oled õnnelik. muideks, uskumatu, kui palju inimesi võib ära kasutada, kui palju elusi hävitada. aga tegelikult pole mulle mingisuguste arvamuste mõjutamine enam üldse tähtis. ja ma ei mäleta, mis numbri juurde linnukest teha, aga see linnuke on nüüd minu hinges olemas. sest tema käitub ikka nagu me poleks kunagi kohtunud. aga ma tunnen ta ka kaugelt ja varjust ära. ma vihkan, et too teine mulle kõike kogu aeg meelde tuletab. muideks, kukkudes tundub kogu aeg, et keegi teeb seda ühes sinuga. ja hobune veereb mul küll üpris linkadi-lonkadi, aga ma niikuinii ei tea enam millal ma olen purjus või kaine või ärkvel või unes, niiet mis seal ikka. ma olin 20 tundi ära ja nüüd on kõik muutunud. see hirmutab mind. ma olen üleni surmaparanoias ja põgenemisest täielikult lummatud. ometi midagi selles on. me peame. maailm lõhnab hoopis teisiti kui varem, ma näen teravamalt, kuulen häälitsusi, mida pole enne märganudki ja tajun iga väiksematki tuulevirvendust oma korraga nii tundlikuks muutunud nahal iseäraliku selgusega. isegi siis, kui kell on liiga palju, et seda üldse vaadata.
