ja öösel otsustan, et tahan minna tagasi eelmisesse septembrisse või märtsi. süüa end sisse mälestustesse, mis on ajukoorele graveeritud nagu organismi üks osa ja seetõttu ei unune kunagi. ja ma tahan uppuda nendesse. ma ei kavatse hüüda. ma ei taha su nime hõigata. aga ma ei varja, et olen kunagi selle tähendust teadnud. see aitab mul ära kaduda. mu süda lööb ühe löögi liiga palju. kuulen ainult, kuidas ulatad sa sinna, kus kunagi miski loojus. aiman midagi ja see kõrvetab mu juukseotsi. kaob tunne, nagu oleksin osa endast. sellest, kellele tiibade vigastamine maksab elu ja kelle aeg halastamatult surmab.
kui kurb olen, silma tal vaatan kaua, nii kaua, et jälle on
