mõnusas suures tugitoolis ajad endale kõige jõuga popkorni sisse. sa ei jõua hingata, pilgutada, rääkimisest rääkimata. sa vaatad pinevil silmil, kuidas sind hävitatakse. just praegusel momendil süüakse su keha. sügad automaatselt korraks puretuid kohti ja järad oma popkorni veel metsikumalt edasi. su nägemine on ammu ära kaotatud, niiet see üledramatiseeritud tegevuse jõllitamine on tegelikult täiesti tühine. aga muidu arvataks, et sul on paha. et sulle ei meeldi see. et sa ei taha või ei julge vaadata. hoiad oma silmi tennisepalli suurustena lahti ja sul on tunne, nagu lõikaks see su silmamunad puruks. aga lõpuks ei jää sinust niikuinii midagi alles ja popkorn hakkab otsa saama, sa ei hooli.
