386

tähed põlevad ja see on tulemas. ning siis, siis ma armastan sind.

385

sa oled neptuuni neljateistkümnes kaaslane, kellest mul aimugi pole.

384

ma kaklen huntidega. mul hakkas järsku valus. mul on valus, kui ma valetan.

383

mu sisemus tahaks välja voolata

382

mul ei ole midagi teha selle värvilise seinaga. vaid oksele ajab. kogu see kuhjaga tulev "õnn" jätab põhimõtteliselt  külmaks.

381

sa läbid mu südame, pakitsed igas mu verelibles, tuksatad igas mu soonekeses. kuid ma ei jää siiski sinu juurde. ainult nukrad on loomingulised ning midagi on minus katki ja korrast ära. ma olen kukkunud. ma ei tea veel päris täpselt, kuhu.

380

see on just see, et nad teavad ja et nad teavad mu lemmiklille ja et nad teavad ja ma armastan neid.
JA MA ARMASTAN NEID.

379

see film lõppeb. ma läksin päikeseloojangule vastu.

378

selle järel ilmusid üliõpilaste Punase Risti lendsalgad, kes surnuid ja haavatuid koristasid. need laoti segamini vankrille ning viidi linnast välja lubjaaukudesse. koolnuid ning raskelt haavatuid pilluti sinna kui linna prügi. ning kui auk täitus surnukehadest, visati paar labidatäit mulda pääle ning hakati järgmist lubjaauku täitma. see oli õudsaim koht, missugust võis inimese fantaasia omale iialgi ette kujutada. kisavate kaarnate ning vareste mustad pilved tiirlesid üle lubjaaukude, nokkades inimeste verine liha. ööd ning päevad ulgusid siin nälgivaste koerte salgad, lõhkudes koolnuid, tassides üksikud kehaosad igale poole laiali, pureledes ning uludes, hännad jalge vahel keras. nad olid hundistunud ja metsikud, tihti ilmudes karjana linna ning tungides inimestele ja loomadelle kallale. ning öises pimeduses tulid lubjaaukude juurde ka näljased kerjused, kes liikusid siin põlevi silmiga kui kollased luukered. nad raiusid väiksemate surnukehade pääd ning liikmed maha, lõikasid sisikonnad välja, panid siis kehad kotti ning tassisid koju.

377

Ashleen Kronis Raave. igavesti.

376

ma olen pime ja sa viid mu enda juurde. tunnen selle lõhnast ära. suudan nüüd üldse palju rohkem ära tunda. saan aru valu hulgast su hääles ja kuulen kui sa naeratad. su hääl tekitab minus nüüd palju rohkem. su hääl meenutab jälle algust. ja siis seod endal silmad kinni. me ei näe. mitte ühtegi kangekaelsust. viga. reetmist. ei tunne ühtegi avalikkust. inimest. takistust.

375

fašistlik saksamaa ja tolle füüreri mädanev silm - mõned päevad rivist väljas.

374

kui palju lääget juttu, tundeid, halamist. usku. naiivsust. mul läheb süda pahaks.

373

ma tean, et kusagil, on need pruunid silmad. tumedad juuksed ja pikad jalad. kergelt etteheitev pilk ja siiras naeratus. võib-olla ka kevadlilled ja lõpukell. talvekülmus ja pehmed toolid. kaks kirja ja teised. kaks mängu kitarril ja sõrmed klaveril. vasak käsi ja pruunid silmad. raamatud. nad kõik on kusagil. ma isegi tean ka, kus. aga ma ei lähe neile järele. kui seal tähtedesse vaatad, oled sa kadunud. ma ei taha ühtegi tehtud mälestust üles korjata. nad lebavad omal kohal, ja ei tähenda midagi. 

372

mis sa ütleksid, kui ma su hinge ära võtaks?

371

tõeline illusioon ilmub temas. ma ei hooliks, kui see aega ei võtaks. see saab olema just õigeks hetkeks, et süda murda. aga ma ei tea seda veel.

370

mul on sinu silmad. ma ei saa enam kahe käe sõrmedel kõiki vigasid kokku lugeda.

369

mu hinges on kurjad härjapõlvlased ja üks väike laps, kes saab pidevalt haiget. see ei ole läbi. ta saab siiani haiget.

368

ja kõrgel näeb hõljumas valgeid pilvi
ja tema käed, tiibadeks muutuvad ta käed
kui siis üks päev, lennates suuri silmi
kõik hää on jääv, nii väiksed all tunduvad kõik mäed

367

praegu on viimased hetked, kui võib veel tähti näha. Veel mõni minut, ja juba on liiga valge. siis ei ole enam midagi. siis on kõik juba otsustatud. selleks korraks lõppenud. aga praegu, praegu on kõik veel lahtine. praegu on kõik veel võimalik. vaadake, tähed! kas näete? nad on juba väga kahvatud, peaaegu nähtamatud. väikesed täpid. nii et vaadake, vaadake tähti - nii kaua kui võimalik. nii kaua kui veel saab. praegu veel saab, praegu veel on võimalik...

366

ma olen kogu aeg teadnud, et sul on tiivad. mulle öeldi, et alates neljapäevast, olen palju rohkem naeratama hakanud. ma usaldan ennast. mu sees on tuli. sa ei põleta mind.

365

ma olen üllatunud, et ma üllatunud pole.

364

mõelda vaid, kui suur on sügisene taevas. pole võimalik julgeda end sellest läbi murda. pole võimalik võita. rongid kihutavad meist läbi, kuigi rööpad puuduvad. ehk pannakse ka need kunagi paika.

363

kui sa hommikul üles ärkad, on ta kadunud. sa vihkad teda. ta näeb sind alati läbi ja rüüpab ükskõikselt lonkse su sisemusest. tema ees oled alati ihualasti ja ka nahk koorub kiht-kihi haaval. kogu su olemus hävitatakse. ta saab aru, et su naeratuse taga on veel üks naeratus. sa ei olnud temaks valmis. sulle tundub, et temaga sa tead ja oskad ja võid kõike, kuid tegelikult maitseb ta vaid ükskõikselt su südant, järab seda mõned korrad ja sülitab seejärel veel ükskõiksemalt mutta. sügisel on seda muda palju. sa vihkad teda. sa tahaksid temast aru saada. sa üritad teda pidevalt avastada, iga avastuse ära peita, vahel mõne kätte võtta, seda vaadata, silitada, ja siis jälle ära peita. sa ei ole vist füsioloogiliselt võimeline temast tüdinema. temast aru saada on liiga koormav. te sulate ühte ja kõik piirid kaotatakse. kui aeg otsa saab, pole sõnadel enam mõtet. teil ei ole kunagi aega. sa ei saa oma haavatust välja tõsta ega õhku lasta. ta teab. ta olevat seda oodanud.

362

surud mu kopse ja taod kogu jõuga põlveõndlatesse. mul käib pea kohutavalt ringi. ma tahan nüüd oksendada. see on tõesti ilus. ma oksendan liiga tihti. sa tead, kus asub maailmaäär. mina saan aru.