421

vahel reedavad just tunded, mida kuidagi ei väljendata. sa võid rahulikul pilgul istuda ja naeratada, aga sa ei või kunagi rahulikul pilgul teda vaadata

420

ma olen su ükskõiksus

419

 see oli tuleriidal põleva mehe nägu.

418

nagu ma tahan hingamiseks õhku.

417

elu on sant ja siis sured sa maha.
narrus.

416

sul on hommikukohvi lõhn mu kõrval

415

ebatõelisus on must, ega tee nii palju haiget. 
tõelisus on punane ja mul on tunne nagu saetaks mind pooleks, sõidetaks bussiga üle, virutataks rusikaga kõhtu, trambitaks härgade jalge all ja uputataks happesse, ja seda kõike samal ajal.

414

maod sünnitavad madusi. ja nad kõik roomavad tagasi

413

kas sa elad täiuslikku elu?

412

ja kui te tulete, avastan ma valguse ja pimeduse jõgede algusallikad. ja upun nende sisse. ma tunnen, et olen kuskil ära nii tugevalt, et tahaks ära olemise ees põlvili kukkuda. ma ei ole kunagi tundnud end vähem reaalsemalt. ma ei ole elus inimene, ma ei ole tõeline.

mitte midagi erilist ja siis jällegi ehk kõige erilisemad

411

ma kõnnin ja mõtisklen. meeles mõlgub valguse varjudeks varisemine lume-eelsel õhtul. ma kõnnin ja mõtisklen. oli talv ja tühjaks jäi lootuste varasalv. suur valu oli rõõmude katjaks. aga ta sõna sai tuleks tuule sees. ma korra veel mälestustes rahutuna sorin. võib-olla on see viimane hüvastijätt? seesama sillutis, seesama tee viib kooli. needsamad nukrad õunapuud. sealt samast aknast kord kostis Chopini viis. ja kuum käsi oli kaua pihus. laud. raamatud. klaver. kõrge laega saal. kõik sama. kui helistaks? aga seesama tuttav tere pole enam seesama tuttav tere. silmad kustuvad. täna enamat pole vaja kui  s e e  teadmine. seda on vaja. ja nüüd ma enam ei pea tundma kurbust su kadumise üle. löön lahti palahniuki ja wilde. loen. ei hooli. läidan suitsu. ja suudlemata ootusvalmis suud kaon, nagu olen ennegi kadunud, sügissattu. käin rasket, kurba sammu ja mõtlen, et see kõik, see kõik ei olnud ju liiga ammu? nõnda sügisõhtu pooleks murdub. ja mälestustes olen ma ise möödunus. ja mälestustes oled sina, enne muutumist. sa oled unustanud sisehääle ümisemise, unustanud oma nime. ma ei suuda muutuda koos sinuga. ma jään armastama teda, keda enam pole.

410

ma olen sigaret su alahuulele kleepunud ja sina oled nagu ma ise olin oma nooruses. veidi üleolev ja eputav.

409

asfaldil lamab mu süda äravisatud sigaretikarp

408

igas langevas lehes ma langen

407

tuhk jäi üksi matustele. ta võib nüüd varjata enese eest oma südame haljast nukrust. ta ei paista enam läbi. aga kojuigatsus on siiski ta kurbades silmades. ma astun südames vastu. mu südame vastu ei saa. ma lähen kevadel

ma ei saa minna

406

ta tuli õhtul, silmad maas. südames suur surematu valu. ja ma ei märka teda. mu silmad häbenevad ta silmi. me loobume eneseusust. ööl on rumalad silmad. liiga kitsaks jään äkki iseendas. silmad, ma vaatasin silmadesse. lohutus vaatas mu silmadesse. ta silmad on lapselikud ikka veel. ma vaatasin su tiibade kahinasse. ma tiivalöökidest jäin kaasa kumisema. tähed on süüdanud sigaretid. su laulude vabadus röövib mu vabaduse. jääb järgi ainult tuhk. tuhk. korra veel söena hõõgub ja siis on tuhk. kisendan silmili maha. seda sa enam ei näe. ja see on vastus mu küsimusele. igavest tuld varjab ükskõikne tuhk. õhku on vähe. kõik millesse uskusin siiralt, kõik on saanud otsa. valu pihlakapuu õitseb minus. tuhk langeb liblika tiibadele. tuhk, ainult tuhk on kindel. sa küünistad mu uduseks, et ma ei paistaks läbi su südame. sinusse tulla ja jääda igaveseks. on veel ütlemata kõik mu ütlemised. sõnad on lämbunud suhu. kuid silmad juba klaasistuvad. hingamise lõpetan hingamispäeval. mu silmad jäävad jää taha. ja ei kasva kokku kunagi see haav. ma olen jäässe jäätunud. pea kohal surnud linnud. nad lendavad, need linnud. nad elada ei saa. üks elab, elab siiski. ta tiivalöökides ma kuulan: elab siiski. ta lennata ei saa. laulda ei saa. surnud linnud elavad. sinu pisarad on minu pisarad. las ma kasvan su südameni. ma olen sinuta, ma olen sinust ilma. värinas kaasa ma värisen. mu silmad on reetnud. ja valu on nendes, keda armastasin. ja tuha pärast tuli suri. ma usun, et sind ei ole ja usun siiski, et oled. hinges on põud. miks ainult hingede piin ulatub igavikku? ma kasvan surmale põlvedeni. surmal on lapse silmad. sa ära ärka, ära siiski maga. ma vaatasin su silmadesse. need olid suletud. ma sulgesin silmad, et näha sind sinus, sest nad olid õpetanud mind nägema sind minus. lambana hundinahas imetlen murdja lõusta. kas ma vaatan kadumisse? avalikkus murdjana murdma kargab. ''ei keegi saa murda meid." kes kardab, see kaotab. su klaasist silmad on nutnud pisarate pihlamarju. su hääl saab jalutuks veel enne minu hukku, mis tuleb ja kunagi ei tule. mälestus möödunud õhtutest lööb korraks veel segavalt rütmi ja siis tuhmub. mul on kahju. oma teed koos käia on võimatu. muld on avastanud tiivad ja mina voolan jõena igavikku. ja ma ei kutsu teda. ja mu päralt on ununenud vabadus. ma olen näinud ta kurbi silmi. mu silmad pisaraid ei nutnud, sest kustunud silmad ei suuda. ja ma olin noor ja ma ei unustanud. ja nüüd ma olen unustanud. aga kui ma lähen ja kui tuhk ei tule?