582

su hääl on täis hingematvat ja külma mürki. su hääl paneb luuüdid tarretama.
kui poleks su häält, siis ma ei armastaks sind.

581

ma olen kaotanud toe iseenda piiridelt. ma olen tühja ja lõputusse ruumi laialivalgunud.
ma olen vangistatud vabadus ja mulle ei meeldi, et sa mind läbi näed.

580

mida kuradit ma siis tegema peaksin?

579

kuhu sa läksid? miks sind enam ei ole? miks sind enam minu juures ei ole? ma arvasin, et sa ei lähe kunagi ära. aga ma eksisin. äraminemine on su tugev külg. hülgamine õpetab hülgamise kunsti selgeks.

578

ma tahan edasi minna, kuid ma kardan lahti lasta, sest võib-olla on mujal veelgi halvem. ma kardan riskida.
ma ei tea, kes ma olen ja seega ma ka ei usalda ennast.
ma tõesti ei tea enam, kes ma olen.

577

ma arvasin, et olen hea inimene.

576

sa oled üles leidnud kõik mu salavarjupaigad

575

millest sa mõtled, kui sa oma silmadega mu hingesoppides tuhnid?

574

üks päev ma veel pääsen siit

573

sa tekitad minus supraventrikulaarseid ekstrasüstoleid

572

kallis, su käed on jääkülmad ja sa oled täna jälle nii ilus.
kallis, ma armastan sind, kas tead?

571

sa olid täna nii ilus, et ma armastasin sind jälle

570

mõte sinust on terav nagu madratsi alla peidetud kirves

569

mu hingest puhub tuul läbi ja ma ei usu enam tähtedesse.

568

et juua sind ja su hingeõhku

567

vali aeglane mädanemine. vali sisutühjus. vali elu.

566

ma olen läbi ja lõhki väsinud. mu luuüdid, sõrmeotsad, põlveõndlad ja kõik mu soolikad on läbi ja lõhki väsinud. isegi verelibled ei jaksa enam tavapärasel kombel soontes liuelda. aga ma ei suuda magada. ma leban liikumatult voodis, ei mõtle midagi ega tunne midagi, peale ängistava soovi karjuda. ma surun selle tunde enda arust maha. aga enne hommikut uinun ma vist siiski, sest hommikul on mu häälepaelad valusad ja emal magamata silmad. 

aga ma olen elus. ja see on põhiline.

565

igal ööl magan lootuses, et ärkan hommikul kuskil mujal. mul on nii palju kohti, kus ma tahaksin ärgata, aga ükski neist pole tõeline.

564

ma ei tahtnud mitte ainult teda, ma tahtsin ta luid, verd, kudesid, lihaseid, mis teda koos hoidsid.

563

ma olen hakanud sind jälle unes nägema.

562

ma upun möödapääsmatusse.

561

ma tunnen su ära, ma tunnen sind varasemast ajast, unenäost või mõnest teisest elust.

560

midagi siin ilmas ei juhtu juhuslikult.

559

ma tahaksin, et sa oma pea mu põlvedele toetaksid. me võiksime siis lihtsalt niisama olla. kui sa nutaksid, paitaksin ma su pead, aga ei ütleks sõnagi. ma võiksin muidugi öelda, et ära muretse, asjad tõepoolest lähevad paremaks. elu ongi selline. kord tuhinal alla- ja siis jälle ülesmäge. ma võiksin öelda, et kaks aastat tagasi tegin sarnast asja läbi ja ma tean oma kogemuse läbi. ja et ma tean, mis tähendab olla kaks inimest korraga. üks avalikkuse ja teine üksinduse jaoks. ja ma tean, kui lihtne on nende kahe inimese vahele ise ära kaduda. mõnest praost läbi sulada ja alla kuristikku voolata. aga mul ei oleks mõtet nii kõnelda. sa juba oled kord selline, sa pead asju ise läbi kogema. sa ei usu teiste sõnu, vaid ainult enda sisetunnet. nii ma siis istuksin su juures ja oleksin täiesti tasa. et sa saaksid olla piisavalt üksi iseend jälle üles leidmaks. ja kui sa kusagil sügaval ning kaugel iseennast silmaksid, selle tugeva inimese iseenda seest jälle üles leiaksid, aitaksin ma sul temast kinni haarata, kasvõi vägisi hoida kui vaja, kuniks sa tema kui uue naha ja uue alguse endale peale tõmbad. aga kui sa ei oleks selleks veel valmis, siis ma mõistaks. ja kui sul poleks jõudu end enam leida, ma ei pahandaks. ma oleksin su kõrval nii kaua kui vaja.

ma ei suuda seda uskuda. ma tahaksin sind hoida nagu oma tütart kunagi. ma ei suuda seda uskuda, et sa tekitad minus tunde nagu ma armastaksin ja hooliksin sinust. et ma tahaksin su õlgadelt ära võtta kõik valu ja pisarad. ma hoiaksin neid ise. ma nutaksin ise ära kõik sinu pisarad ja karjuks välja su valu. ma tahaks, et sul oleks hea, ja see ongi uskumatu.

558

ma kardan hiljaks jääda

557

õnn, usk, lootus, armastus, tõde, õiglus, õiglus ja vabadus.

556

mu hingerahu rebib endast tükke välja.

555

kelle jaoks sa elad?

ma armastan no99-at

kas teile peaks kaasa tundma?

see on teie otsustada. mina tean, mis mina olen ja miks ma siin olen. kas teie teate, kes teie olete ja miks te olete seal, kus te olete?

kui sa tajud elu väga selgelt, siis on surm elu loogiline jätk.

-untitled

see on lavastus, mis algab sealt, kuhu kõik jõuda tahaksid, ja lõpeb seal, mida me kõik kardame.

-three kingdoms

ma tulen riigist, kus pole religiooni. ja kus millegi eest võitlemine on märk sinu nõrkusest. ma tulen maalt, kus keegi pole kunagi käinud. ma tean seda hästi, sest kui talvel veab lumi mu maale kaane peale, ei ole sel lumel kunagi ühtegi kriipsu.

-the rise and fall of estonia

jne

553

lõpuks on kõik ainult enesemüümine.