ma nägin unes, kuidas ma vaatasin kõrvalt oma kuristiku äärel magavat keha. sa istusid rätsepaistmes veidi eemal ning vaatasid seda sama objekti keskendunult, kuid erakordselt tühjalt.
tundus, nagu see oleks olnud miski, mida sa oled teinud juba kaua. miski, mis oli mingisuguse tühise valiku tagajärg ning tolleks hetkeks juba harjumuseks muutunud paratamatus.
sa teadsid, et mu hing vaatab meid. sa palusid sel mitte karta. sa ütlesid, et kõik on korras. sa ütlesid, et valvad mu üle.
ma olin su elujõust tühjaks imenud.
ma ei tea, mida see tähendas ja ma ei tea, mida sa mulle tähendad.
sa oled minus midagi muutnud. tükike sinu olemusest on segunenud minu sisemusega.
ma ei tea, kas see on hea või halb.
