kiri kell 02.35

"tsauki Doris, kuidas sul läheb? pole nii ammu suhelnud ja ma lihtsalt järsku mõtlesin su peale. räägi, mis teed ja kus maal sa elus oled?"

kus maal ma elus olen? 
kallis, ma ei olegi elus.

võib-olla üks hetk sa murened ning settid mu hingepõhja. siis saan ma vabaks ja minna, lehvitades oma tiibadega, mis on sama tegelikud kui mittetegelikud.

„ta on ju päris hea.”
kehitasin õlgu ja ütlesin: „maailma parim.”

729

jah, minu magamata ööd on need, millega keegi kunagi oma igavaid päevi täidab, aga need on ka need homme-ma-kooli-ei-jõua-vist-ei-jõua-enam-kunagi-ma-tegelikult-vahel-ju-võiksin-peaks-magama-ei-saa-kooli-ei-lähe vol 1683

tiivavalu

ma võisin jälle tund aega hingata. võisin elada. olemas olla.
ma ei olnud.
ma mäletan, ööst sain hingamise hinge, kui hing muidu puru oli. siis muutusin seesmiselt jälle heledaks. aga praegu on hoopis imelik.
ma ei põle.
ma tean, poolenisti ei saa hingata, kuid naljakas, sest see tundub täpselt, mis teen. ma ei hinga elule.
ma ei põle.
tühjus on. aga tühi tühjus. nagu leppimine.
ma arvan, olen alistunud elule.

need kohad

kus kõik on teine ja kus usud. kus saab jälle hingata. ja kus sa usud. kus oled õnnelik ja hoopis testmoodi. kus elu. ja probleemid hoopis teistsugused.
need kohad, kuhu ma võib-olla et kuuluksin.
näiteks hiina mägikülad jne

põleng on see, mis tuha toob.

ma ütlen seda siiski. räägin iseendaga. elust. surmast. tundmise ilust ja valust.
mul on paik, kus olen õnnelik. vahel mõtlen end sinna. ettevaatlikult, aeglaselt rändan sinna. seisan. hingan.
ära olles tahan õppida seda, et mul oleks inimestest jälle heameel.
mine. ütle end lahti. tee pelgupaik teispoole aega. leba, kuulata metsa. vaata pimedust ja kõigest läbi.
maailm on ränk paik sellele, kes ei taha meeldida, vaid olla tema ise.
küsi vaikuselt iseennast. oota, et hing jõuaks järele, et saaksid kätte valu. kõikehõlmava, isikliku ja üleüldise.
ja kõige selle sees jääb üle ainult leida endas üles see miski, mida võiks nimetada tiibadeks.
üks kord hakkasin ma uskuma, et inimene võib õppima lendama. minul on nüüd oma tiivad.
ma tean, oma silmade sära ise ei näe.
ma tean, praegu sa meenutad mind.

aga võib-olla ainult see, kui sa tõesti tuleksid ja meil oleks jälle nii palju üksteisele anda