sinu jälg

jää, kes sa voolad koos tulega mu soontes, ma nägin sind jälle unes. jää, ma ju armastan sind. jah. sina oled sulanud täpselt samamoodi mu sisse. jah.
te jätate minust alles vaid tuha.
tuhk. tuli.
jää.
palun.

ära mine mine

lõbus värk

me jäljed olid alles hommikusel lumel ja sinu jäljed põletasid mu naha peal. meie jäljed sulasid läbi ükskõikse maa. nad kadusid ja keegi ei tea neist. kas neid oli või kelle need olid.
aga sina sulasid minu sisse ja nüüd voolad sa mu verega ühes.
sa oled tuli ja selleks, et olla, neelad ära mu õhu. sa lämmatad mu, aga ma ei saa sind enam välja.

743

miks ma ei tea siiamaani, kes sa oled?

teemantterav

selle tänava ääres, otse väljaku lõpus, seisad sa paigal. ja mida sa teed? kas sa ei joonistanud ennast mitte jälle tema kõrvale õhku, mis on juba täiesti külm? ja otse sõrmede vahelt lähed uuesti ära, ütlemata ühtegi lauset. küsimärk kui haav püsib ta elavatel huultel.
kas ma sain sinust aru, sa kutsusid teda jälle? ma tunnen teile kaasa. su terav nuga lõikab läbi ta koed. tal on hirm. las su armastus magab enne kannatust, mis kuhugi ei jää. ma valvan. kui sul enam muud ei ole saata, saada mustad suled oma surnud tiibadest.
kui kõik on lõppemas, kas siis jääb ainult loota, et algab miski, mida keegi meist ei oota? mida võib juhtuda veel tuha all, tules ja jääs?
ole nüüd ise lootus. ole ta viimane kiir.
kõik on veel olemas.

v.luik