tiivavalu

ma võisin jälle tund aega hingata. võisin elada. olemas olla.
ma ei olnud.
ma mäletan, ööst sain hingamise hinge, kui hing muidu puru oli. siis muutusin seesmiselt jälle heledaks. aga praegu on hoopis imelik.
ma ei põle.
ma tean, poolenisti ei saa hingata, kuid naljakas, sest see tundub täpselt, mis teen. ma ei hinga elule.
ma ei põle.
tühjus on. aga tühi tühjus. nagu leppimine.
ma arvan, olen alistunud elule.

need kohad

kus kõik on teine ja kus usud. kus saab jälle hingata. ja kus sa usud. kus oled õnnelik ja hoopis testmoodi. kus elu. ja probleemid hoopis teistsugused.
need kohad, kuhu ma võib-olla et kuuluksin.
näiteks hiina mägikülad jne

põleng on see, mis tuha toob.

ma ütlen seda siiski. räägin iseendaga. elust. surmast. tundmise ilust ja valust.
mul on paik, kus olen õnnelik. vahel mõtlen end sinna. ettevaatlikult, aeglaselt rändan sinna. seisan. hingan.
ära olles tahan õppida seda, et mul oleks inimestest jälle heameel.
mine. ütle end lahti. tee pelgupaik teispoole aega. leba, kuulata metsa. vaata pimedust ja kõigest läbi.
maailm on ränk paik sellele, kes ei taha meeldida, vaid olla tema ise.
küsi vaikuselt iseennast. oota, et hing jõuaks järele, et saaksid kätte valu. kõikehõlmava, isikliku ja üleüldise.
ja kõige selle sees jääb üle ainult leida endas üles see miski, mida võiks nimetada tiibadeks.
üks kord hakkasin ma uskuma, et inimene võib õppima lendama. minul on nüüd oma tiivad.
ma tean, oma silmade sära ise ei näe.
ma tean, praegu sa meenutad mind.

aga võib-olla ainult see, kui sa tõesti tuleksid ja meil oleks jälle nii palju üksteisele anda

724

ja kui sa tunned, kuidas laps liigutab ema kõhus, sa nutad ja tead, see on kõige ilusam asi, mis üldse eksisteerida saab.

mõnikord, enne, kui uni tuleb, tunned sa lootust. ja kõige sügavamat lootusetust.

722

ma mäletan, kuidas ma vihkasin end esmaspäeva öösiti, kuna ma teadsin, et aeg ei olnud muutnud midagi. ja ma tean siiani, aeg ei ole muutnud mitte midagi.
aga muidu kuulan lissie't, sest magada ei saa. kuulake ka. sest hea ja valus ka.

721

kui ema tuleb keset ööd ja jutustab vendasid lõvisüdameid, sest lapsepõlv ja emad ikka teavad, kui midagi valesti ja tütar magada ei saa.

oma maailma meister

hingan, ja tean, mida teha. südame sunnil, õiglustunde alusel.
seisund, kus viibida, on taotluse küsimus. kõik on võimalik, sest võimatu on võimalik.
öösel keeran külge koos tähtedega.

719

tähtede all mu hing on uppumas. see ei ole ilus. see on kuradima valus. kui hing ei saa hingata või kui sõbrad ei olegi tegelikult sõbrad.

me kõik oleme haiguslood.

lase mu hingel paraneda veidi

teeme põrguks elu. tüütame teineteist ära.
langev täht. veel üks elu.

716

minna. 
ma ei tule kunagi tagasi. ma ei tule kunagi tagasi, sest kunagi ei tulda tagasi. 
koht, kuhu tagasi tullakse, on alati teine. 
minna. 
mu jumal, ma kardan minna.

715

ma olen ainus, kes ei tohi sind tõsiselt võtta.