405

- "Sa oled purjus ja minu peale tige."

- "Ma ei ole tige. Me oleme eri põlvkondade esindajad. Minu põlvkond on rämps. Sinu oma priima."

- "Miks sa tige oled?"

- "Sellepärast, 

404

varjud on pikad. meie endi varjud. ma küsisin tasa ja su pilgus on nüüd jälle see imeline nukrus. sa uskusid. ikka ja alati. aga ma ise jään enda südame tagumisest maha. mu hing ähvardab minna puruks. vaatan hirmunud pilgul homsesse päeva ja kisendan. tükkideks kisendan taeva. varsti ongi vaid tuhk. ükskõikne tuhk. joonistan sirgjoone lõpmatusesse.

403

öö avas valu väravad. kõik sõjamehed mädanevad haudades. oled sa kurb, mu tüdruk? hauad vastavad su kurbusele kaebliku kumisemisega. see ei aita. oma lõppu teavad kõik. pilkane pimedus on ainult veel õige. mu tüdruk, unusta järved, hauad ja linnud. kaugel kingul kisendavad raagus pilved. tuul hingeldab. tuulel on astma. kirvemees tuleb ja raiub. surnud vaikivad. me ei saa kunagi teada oma lõplikust surmast. mitte kunagi. me ei mäleta surma. kus valgus murdub vikerkaareks, peegelduvad vastu surnud lapse silmad. nad vaatavad mu käte veriseid haavu. mida ma tean sinust, surnud laps? tule juuksed su põskedel. kas siit ei algagi maailma lõpp? unede kuristik - maailma lõpp. punaste varemete kohal. unusta oma nimi. unusta roostepunased pihlamarjad. unusta valge liblikana lendamine põhjarannikule. ikka ma puudutan valu servi. pea kohal on taeva röögatus. tuul on sõlmitud umbsõlme. kõik eilsed jäljed on täis musta meeletust. mere kohal lendavad surnud lindude hinged, sulavad ühte pommirünnakul hukkunud laste hingedega. poolikud pilved. katkine tuul. jääkülm on lihtne. sa oled mu nälg ja mu viha. ma olen su jalajälg. jäljed on kirjutatud eilsele lumele. kui vihm vaikib, tunnen ta niisket hingamist ja häbelikku rõõmu. ma olen aheldanud iseenda. järvede kurbadest silmadest peegelduvad sinu silmad vastu. kõik nad küürivad lubivalgeks oma südame ja usuvad, et südamed on lubivalged. me ei kanna endas ainult kaotust. kiri jäi sulle kirjutamata. mu sammude kumisev kaja kaugeneb ja jätab mind maha. veel märatsevad surma vastu, kuid kustuvad peagi punaselt. minust ei jää maapeale ainult vihkamine. ja tagasitulek ei ole vihkamine. taevas on selge ja valus. ja keegi ei mäleta enam kuud ja jõge. öö laps ma olen, valgus purustab mu varjudeks. mida me oleme õppinud eilsest pimedusest? kasvada surmast läbi, on meie saatus. kirjutada Vene turu veristele kividele suurte ja tuliste tähtedega, on meie saatus. vihm ja tuul ja tähed kirjutavad tänavakividele. öö unustab nad igal hommikul. ja homme ei ole mind enam.

402

une karva pihlakate punase kisendamise all. pimeduse kildude keskel. pihlakate kisendamise all. inimeste varjud vaevlevad. kandis rukkipõllul mind vihult vihule ja andis punased pihlakamarjad mulle andis. rukkililled maha murda. murdsid sa värisevate kätega. tuuled õitsevad põldude kohal. lenda sinise tuule taha. tähtede terashallid naela lüüakse läbi mu käte. raagus pihlakatel lahkuvate lindude metsik lärmamine. tuul rebib lõhki pilvede ninasõõrmed. ma näen nende nägudel tuima ükskõiksust. häbitute hoorade kilkamine ja kilamine. tunnistage õhtu tulekut. ikka püsib veel pihlakamarja püha rist. matame eilse surnud surnute aeda. öö tegi silmad lahti. surm on minust võetud. Suurel Vankril sõita maailmalahtisusse. kirjutada pihlakate punasele loojangule. punased pihlakad kisendavad ikka veel.  igaveses unes on surematuse lohutus. mälestus on pihlakas.

401

mul ei ole aega. üks päästev (hukkav) tuletorn. tulesurm. tuli.

400

lõpetada. korjata üles tükid me elust. ma olin kunagi täiuslik. sa tead. sa ei valeta.

399

suren telliskivi punase taeva all läbi lõppeva lõpmatuse kõikide maailmade lõppu. veel ei ole varjude varemed varisenud. kõik on äraütlemata lihtne. kättesaamatu on kättesaadav. loojang on ärkamine. punased pihlakad kisendavad ikka veel. ja südamelöögid kostavad kalmude alt. ja põgenevad ikka veel. me oleme varjud ja põrm. ma olen näinud su uhkust, su au ja alandamist. su hääl tapeti, kui kisendasid kõrbe tühjuses. su pisarad kivistusid kiviks. nagu alati ei leia me lohutuses lohutust. ja ma ei karda. need sekundid, minutid unistavad tornkõrgeks kasvamisest. läksime läbi äraehmunud öö. rukkis õitses, me õitsesime rukkipeade õitsemise all. isegi vaikus jäi seisma. julgemata me jätsime. pöörane taevas on me kohal. ise me varsti varjud. sinule on seda vaja, et mind mitte unustada. ütle mulle ainult üks sõna. hingamispäev puhub hingeõhku mu suhu. rahu, mis on kõrgem mõistusest. ära vaata mind kurbade silmadega. ükskõiksuse lind nokib ta maksa. tähed varisevad. kisume välja eilse. kõik on lõpetatud. ära vaata tagasi. ära kõnele lohutussõnu. tiivalöökide kuminas on lohutus. ei, ta liikus siiski. hing läks teistele litsiks. mina jäin nutma. kohal on lõhkise pimeduse silmad. mis on varju sõnum? 

ma magan suures tuules.

pihlakamarja rist

398

kolmenurgalisel platsil seisis pikk võllaste rida ning iga üksiku küljes kõlkusid pooduid, poriseid, siniseid, verine keel hammaste vahel, silmad aukudest väljas.

tunne on selline.

397

kui sa ei usu mind praegu, kas sa üldse kunagi usud?

396

konstantne

395

võib-olla ma tunnen viirastusi

394

ma ei saa enam endast aru. ja ma kirjutan, sest ma tean, et sa näed. aga sa ei saa ka aru.

393

ta tõmbas minust midagi välja ja viis minema, kui nende jäised pilgud teineteist otsisid. sa oled jälle nii kurva näoga vaatad sa mind oma kurva näoga. vahet ei ole, kuidas see algas. vahet ei ole, kuidas see lõppeb. ja siis, kui ma äkki jääksin hästi tasa, kas sa
ta vaatab tagasi, sa ei vaata tagasi. ma lähen 

392

olen killustunud, pudenen laiali. olen tulevikuta. olen killustunud, pudenen laiali. ja vahel unistan õhku.

391

üpris tõenäoliselt ma armastan seda. ja siis on naer, külmavärinad ja pisarad.

390

teda ei kiskunud enam igatsus kuhugi

389

vaata mu silmadesse ja ära usu mind. sa ei tohi mind enam mitte kunagi uskuda.

388

mu hing läks ära. maale.

387

ma ei usu enam tähtedesse, ega taha käsi enda ümber. ma ei kuulu siia