478

ma tahaks su oma oksega surnuks lämmatada. sa oled võlts ja jälestusväärne.
ma ei vihka kedagi, sest kogu mu hinges pesitsev viha kuulub sulle. teistele poleks ruumigi.
sa oled end ümbritseva koopia, mitte sina ise. olla sarnane sarnaste seas on sinu "uhkuseks".
mu vihkamine on nii kohutavalt üüratu, et see paneb mind nutma ja üle kere värisema.
ma vihkan su vastuolulist nime. ma jälestan su kõnnakut, igat su pikka blondi juuksekarva, su tühiseid halle silmi. ma vihkan su kahepalgelisust. ja seda, et sa oma sõpru kui rämpsu kohtled.
ma tahaks nii-nii väga, et mul oleks sinust ükskõik.
sa rüvetad mu hinge.

ma lihtsalt vihkan sind.

477

ma kuulen, kuidas sa naeratad

476

ma tunnen end õnnelikuna, aga ma ei tea miks.
see tähendab, et see tunne peab olema tõeline.

475

viimastel päevadel katab mu hinge mingi kummaline helgus. ta virvendab läbi halli taeva minust kosmosesse.
ma tahaksin näha tähti ruumiliselt. ma tahaksin neist läbi lennata.

474

mina olen sina ja su lumised silmad vaatavad metskitse pilguga.

algus äär ja otsatus

473

palun teid, minge mu juurest ära. siin on vaid kõrb ja skeletid. vajuvad, aina vajuvad minu ohvrid. te eellased. jah, nemadki hukkusid. vajusid liiva. õnneks küll enne päikese tõusu. ma tõesti palun teid, minge ära mu juurest. ma ei suuda teid enam näha. ma haugun ja lõrisen nagu marukoer. ma söön teid ära, sõin ära eelmisedki. tulevasedki. nad kõik vajuvad mu kõhunäärmeist tehtud liiva ja see on valus, otsekui sapp plahvataks minus ja hapet sajaks mu pähe. minge ära, enne kui on hilja. enne, kui uinute. enne, kui mina uinun ja ärgata enam ei taha. ei taha näha oma tapatalgusid täis tõlda.

472

ma tahan lennata lennukiga end tükkideks, unustades ja surres teadmisega, et maailm on end üha enam kaotamas.

471

õhk on jäine ja põletab nahka auke. ma hakkan taas jõudu kaotama. igal hetkel puruneb üha uusi lennukeid mu kohal kildudeks. öösel olid jälle painajad külas. 

hommikul oli kõik nihkes ja kriipiv.

leevikesed langevad traataedadelt väikesteks tükkideks. purunevad kildudeks ja jahtuvad vereks.

kriipivad küünised mu sisemuses on jälle üles ärganud ja ennast meelde tuletama hakanud. õhk on paksem kui betoon, ka telliskive oleks kergem sisse hingata kui hapnikku.

mu sisemus on palavikuline.

ma jooksen end vastu seinu tühjaks.

veri on halb ja teravate asjadega mängimine on ohtlik. palun, ärge tehke endale haiget.

470

sa vaatad mulle silma ja sinus on korraga kõik maailmad, mis kunagi loodud.

ja samas ääretu tühjus. 

sinu silmade maal olen mina endal alles.

469

ma tahan küüntega lõhki kraapida iga kui viimsegi ta naharaku, et leida võimalikke jäänuseid ta hingest. et need seejärel happesse uputada. 

ma tahan end tükkideks joosta ja rebida hambad verel ka teisi lõhkisteks kudedeks.

ma tahan end lüüa vastu kivimüüre tükkideks.

468

ma näen unes, kuidas ma oma veriseid kopse välja oksendan.
me taome üksteist katki iseennast lõhki

467

ma räägin sulle lugusid. usu mind.

466

võõraste nägudes näen ma ühte nägu ja peeglis näen ma enda nägu.

ta kummitab mind silmadega, mis päikesevarjutuse tasa teevad.

maailm. 

maailm on kindlasti küllalt suur, et seal ilma hirmuta kõndida.

ta ei hakka mind kunagi armastama. ma olen ta leidnud liiga hilja.

ma tean, et olen ta alatiseks kaotanud. 

sa mängid, sa võidad. sa mängid, sa kaotad. sa mängid. 

võib-olla on ta ise enese kaotanud. 

öösel näen ma unes võililli.

465

ma olen kõik ja mitte keegi. ma ei tea, kes ma olen, nii et ma võin samahästi ka kõik olla.

464

ma paluks vabandust, aga ma ei tea, miks.

463

ma tahan, et sa oleksid õnnelik ja teeksid seda, mis sind õnnelikuks teeb.
nii on kõige parem.

462

ma ei saa olla sinu õnn, kuna ma olen hõivatud olemisega õnn kellegile teisele. ja sina ei saa olla minu naeratus. ma vajan oma naeratust.

usk lootus armastus

unustus

461

ma teadsin, et ma teen seda. see on lihtsalt üks nendest ajadest, mida ma teen. nagu koerad vahel hulguvad ja hundid uluvad. nad lihtsalt teevad seda. ma lihtsalt teen seda. miski tõttu. ja ma hoiatasin sind. ma ütlesin, et sa ei tohi mind uskuda. ma ju palusin sul end mitte uskuda. ma ütlesin sulle, et ma kaon. kaon. lihtsalt niisama. üks hetk ja ootamatult. ja siis ma olengi läinud. ma lihtsalt teen seda. praegu ma olen kadunud.

jah, tõsi, ma tulen tagasi, aga siis algab kõik jälle otsast. sa langed oma rumalusega sügavalt minusse ja ma lähen jälle. ma tulen ainult selleks, et sinus vaibuvat leeki uuesti sütitada. ma tulen ainult selleks, et sulle veel rohken haiget teha. ma teen seda. sa ei tohi mind uskuda. sa ei tohi teha minust oma õnne. ma olen kaduv nähtus. sa pead sellest aru saama.

460

ma uskusin, et olen kadunud.

459

täna suri mu ema. võib-olla ka eile, ma ei tea. sain vanadekodust telegrammi: ''ema surnud. matus homme. avaldame sügavat kaastunnet.'' see ei ütle veel midagi. võib-olla juhtus see eile.

458

ma olen mures selle veidra planeedi pärast, millel ma elan. ja kõikide nende veidrate asjade pärast, mida ma taibata ei suuda.

457

ka sinagi närtsid nagu mina.

456

ja sa oled iseendas varjus ja fleet foxes.

455

kui ma ellu jään, ootan ma öö ära, et järele mõelda. öösiti, siis suikub inimese mõistus ja asjad on veel vaid lihtsalt olemas. kõik, mis on tõeliselt tähtis, omandab jälle kuju, tõused taas üles päeva häirivast liigendatusest. inimene asetab oma tükid külg külje kõrvale ja on puu sarnaselt taas rahulik.

454

igakord, kui nägin neid ootavaid silmi, kerkis minus märatsev soov üles tõusta ja otseteed minema joosta.

453

nähes neid musti tänavaid, mida ma juba ära tunda suudan, mõistan ma, mis on rahu. rahu ajal on kõik iseendas varjul.

452

ma vihkan ennast esmaspäeva öösel

451

see on maailm, kus ma vabaduses öö saabudes loen oma teed tähtedelt. tähtedelt, mis on nii tihedalt kokku kuhjunud. nagu varandus. ma olen muinasjutuvaras, aaretekambrisse sisse müüritud. ma tunnen, et olen kadunud, otsides seda ühtainsat tähte. ainukest, mis kätkeb endas kõike, mille küljes mu süda ripub. ma tunnen end kadunud olevat maailmadevahelises ruumis, sadade kättesaamatute planeetide vahel. ma ei pääse sealt enam välja. ma olen õnnelik.

450

sa oled kogu maailma vastu. sa tunned viha ja vihkamist kogu maailma vastu. inimeste vastu. süsteemi vastu.

449

kihutab rong. mõned unised näod. ematapjad ja lapsehukkajad, pihkudes poomisköied, silmakoobastes veri. nad ei tea. nad on hirmul. juba esimesel päeval röövis võõrastemaja "Sokol" korrusemutt neilt süütuse. ja nüüd nad nõuavad ohvriks osa sinu verest.

nad on segi ja saamatud. 

vaikides astud. rataste kõne.

päevad tulevad ja meie lähme tagasi. me ei tunne kauguste lõhnu.

me vihkame merd ja kardame mägesid.

rukkileiva ostame kolhoosikeskuse poest.

448

ma tunnen oma juustes venemaa ja mustsõstra ja kõige muu kohutavalt tüütu lõhna.
ma tahan mustsõstraid.

447

ja punastav plika, kes magatanud poissi.

446

ma ei kahetse midagi. ma olen mänginud ja kaotanud. aga ma olen tohtinud hingata tuult vabal merel. kellele seda kord võimaldatud on, ei unusta seda iial.

445

ta on kogu aeg tema ise ja keegi teine.