ütle mulle, kui palju ma võin hävineda kuu ajaga?

lubadus

me ei jäta sind. me ei kao, kuigi kardame nii kohutavalt. me seisame sinu kõrval. lõpuni.
aga me ei tohi unustada ka iseendeid. me ei tohi iseendeid hävitada.
me jääme alles sulle, aga peame alles jääma ka iseendale.

me oleme olemas. me teeme kõik.
ma luban.

sina

esimene oli hirm. teine usk, mis kergesti kaob, ja kolmas on hääletu karje.

nüüd ma tean, ma ei saa õppida tundma tuld iseennast kaotamata.
anna mulle andeks.

su sõrmejäljed põletavad endiselt mu selja peal

- kas ma äratasin su?
- mmm..
- palun vabandust
. . .
- kas ma tohin küsida, mida sa teed?
- ma kirjutan end sinu sisse.
me kõikide ihul on mälestusi.

sa oled veel elus. jah, ka su hirmud ja su üksindus on veel elus.
vaata oma kätt. su sõrmed on verised selles teravast ja tumedast põrgust, klaasikillust, mida me eluks nimetame.
vaata oma kätt - sa oled veel elus. sa oled elus. sa jääd ellu.

ma tean, kuidas käed võivad kätesse klammerduda.

igal pool öös olid tähed. need heitsid ta peale mustreid. sel õhtul oli kindlasti ka linnutee selgesti näha.
ta seisis minust veidi eemal. ootas.
mina aga naeratasin, pöörasin selja ja lahkusin.
oota, sosistas ta.

hommikul olid me jäljed alles eilsel lumel.

707

see kõik on mäng

706

- ta kardab.
- mida?
- loota

705

sinu silmad on unenägude värvitut värvi. kas sellepärast suudad puudutada mu hinge ja vaadata mööda mu unistavatest silmadest?

704

see oli ükskord ammu. me olime kahekesi ja mängisime üht mängu.
see oli selline mäng, et me kumbki küsisime teineteiselt kolm esimesena päheturgatavat küsimust. kiiresti, kähku, sest aega ei olnud. 

minu silmades ei olnud alles enam midagi, kuna ma olin kaotanud elusolemise tunde, aga ma nägin, sinu silmades oli elu surmast suurem ja terve hulk udusulgraskeid küsimusi.
ja ma teadsin, varsti hakkan ma uskuma.

ja see oli selline öö, kus see, kes ei oska vastata, peab suudlema küsijat.

aega ei olnud enam olemas ja mina olin õnnelik.

sa puudutasid jälle mu und

vahel unustab mu unenägude mina enda

702

täna kohtusin ma metshaldjaga, kes põletab pimedust.

ma kuulun teiste tähtede alla

700

oleme uneudused, pikali teineteise tiivasulgedesse mässitud.

699

minu hinge ja südant on kraabitud nii kaua kui mäletan. vahel harva on tulnud keegi ja määrinud mu veritsevatele haavadele lohutussalvi. see salv koosneb näiteks sõnadest, hoolimisest, usust, olemasolust. sõpradel on teistsugune salv. võlusalv. selle koostist ma ei tea. ma arvan, et see on inimene ise.

viimased kaks aastat on keegi mind kriipinud seni tundmatul moel. vahel on ta pea tõstnud, naeratanud, pannud unustama kõik vere ja valu, kuid siis jätkanud jälle vana rada pidi. ja ma nautisin seda. see oli nii tohutult magusvalus. ma hoidsin sellest kinni.

mul on tunne, et olen lõpuks suuteline selja pöörama ja teises suunas liikuma.
ma tunnen end kui väike laps. ma olen avastanud, et elus on veel midagi.
ma ei karda, sest mitte keegi ei suuda mulle niipea haiget teha nõnda, nagu tema seda teinud on.

ma olen õnnelik ja põnevil.

kuigi olla on ikka magusvalus, ei ole see enam see pettumuse valu.
see on valu, mida sa tunned lootes ja endale lootusi keelates.

jah, keegi kriimustab jälle mu hinge, aga seekord on see keegi teine.

698

see on üks kauge unenägu ja kerge surin sõrmeotstes.
see on keegi, kelle tähendust ma veel päris täpselt ei tea.

sõbrad

on need, kes teavad, milline on su naeratus või kuidas sa midagi seletades oma silmi kissitad.
need, kes teavad, mida sa tahad siis, kui sa ise ei tea ja hoolimata vahemaast alati lähedal püsivad.
need on need, kelle juurde sa võid minna öösärgis ja erinevate sokkidega.
ja sõbrad on need, kes tahavad sind enda kõrvale, kui igal pool mujal on alles vaid kaos.

696

see on iseenda uskumine.
see on sisetunne ja mitte kunagi vale.

695

sa oled valgusaastad. sa oled unistus. sa oled võimalik ja tõene.
sa oled jälg sellest, mis kunagi oli. sa oled valu.
sa oled kõik, mida ei saa enam kunagi olema.
ma kardan nii väga. anna mulle andeks.

see polnud sina. see kõik oli haigus.

ma teen kõik

ei

seisan üksipäini keset linnuteed

ma isegi ei tea, kes sa oled