361

mul on hell olla

360

mõnusas suures tugitoolis ajad endale kõige jõuga popkorni sisse. sa ei jõua hingata, pilgutada, rääkimisest rääkimata. sa vaatad pinevil silmil, kuidas sind hävitatakse. just praegusel momendil süüakse su keha. sügad automaatselt korraks puretuid kohti ja järad oma popkorni veel metsikumalt edasi. su nägemine on ammu ära kaotatud, niiet see üledramatiseeritud tegevuse jõllitamine on tegelikult täiesti tühine. aga muidu arvataks, et sul on paha. et sulle ei meeldi see. et sa ei taha või ei julge vaadata. hoiad oma silmi tennisepalli suurustena lahti ja sul on tunne, nagu lõikaks see su silmamunad puruks. aga lõpuks ei jää sinust niikuinii midagi alles ja popkorn hakkab otsa saama, sa ei hooli.

359

maailma ära kadumine ja igihaljade aasade ülesotsimine. kusagil, ma tean, kusagil ei jää ühtki hetke puudu ja küünealused on alati puhtad. ja seal on kerge ja seal võib samamoodi laostuda, nagu ott ilvese kõne ajal. ja mu silmalaud oleksid seal imekerged. kõigel lastaks olla ja ma saaks tähed kätte võtta. jalalabad ei läheks krampi ja seal võib rahus sirbi ja vasara maha pillata. ja ükski kgb ohvitser ei ründaks ristküsitluseks enam mu korterit. kui ma selle koha leian, kirjutan sulle kirja ja saadan selle teele pudelipostiga, sest jah, seal on meri ka. kohe seal samas, vaata. ma saan tunda merelõhna ja paitada tähti. ükski asi ei käiks vastukarva ja ma jalutaksin tuule peal. ma teaksin igat sõna. ja millest kirjutas wilde, anvelt või salinger. ma saaksin kätte kõik laulud ja sina võid ka tulla. sa ei vajakski uut elu. ühegi väikese tüdruku pärast sa muretsema ei peaks. ainult sa peaksid kõigest lahti laskma ja laibad maha matma. hauakivile kirjutame meie nimed. me ei peaks teineteisele vastu jalutama enam üheski koridoris.

358

ja öösel otsustan, et tahan minna tagasi eelmisesse septembrisse või märtsi. süüa end sisse mälestustesse, mis on ajukoorele graveeritud nagu organismi üks osa ja seetõttu ei unune kunagi. ja ma tahan uppuda nendesse. ma ei kavatse hüüda. ma ei taha su nime hõigata. aga ma ei varja, et olen kunagi selle tähendust teadnud. see aitab mul ära kaduda. mu süda lööb ühe löögi liiga palju. kuulen ainult, kuidas ulatad sa sinna, kus kunagi miski loojus. aiman midagi ja see kõrvetab mu juukseotsi. kaob tunne, nagu oleksin osa endast. sellest, kellele tiibade vigastamine maksab elu ja kelle aeg halastamatult surmab. 

kui kurb olen, silma tal vaatan kaua, nii kaua, et jälle on

357

midagi selles on ja toas on pime ja su jalg veritseb. miks kurat su jalg veritseb ja kes su elutoas on ning miks sul eile öösel kuristik rukkis kaisus oli ja miks sa seda jälle loed? ma vaatan sind ning järjest vähem näen sarnasusi. ma loodan, et sa oled õnnelik. muideks, uskumatu, kui palju inimesi võib ära kasutada, kui palju elusi hävitada. aga tegelikult pole mulle mingisuguste arvamuste mõjutamine enam üldse tähtis. ja ma ei mäleta, mis numbri juurde linnukest teha, aga see linnuke on nüüd minu hinges olemas. sest tema käitub ikka nagu me poleks kunagi kohtunud. aga ma tunnen ta ka kaugelt ja varjust ära. ma vihkan, et too teine mulle kõike kogu aeg meelde tuletab. muideks, kukkudes tundub kogu aeg, et keegi teeb seda ühes sinuga. ja hobune veereb mul küll üpris linkadi-lonkadi, aga ma niikuinii ei tea enam millal ma olen purjus või kaine või ärkvel või unes, niiet mis seal ikka. ma olin 20 tundi ära ja nüüd on kõik muutunud. see hirmutab mind. ma olen üleni surmaparanoias ja põgenemisest täielikult lummatud. ometi midagi selles on. me peame. maailm lõhnab hoopis teisiti kui varem, ma näen teravamalt, kuulen häälitsusi, mida pole enne märganudki ja tajun iga väiksematki tuulevirvendust oma korraga nii tundlikuks muutunud nahal iseäraliku selgusega. isegi siis, kui kell on liiga palju, et seda üldse vaadata.

356

mul lähevad silmad märjaks ja kuklal tõusevad karvad püsti. kõigist võimalikest sõnadest, kõigist võimalikest lausetest valis see kosmoselaeva kapten just need. need, mis tähendavad kõige algust ja suurt tühjust ja üksindust.

355

ma olen nii väga palju väsinud ja lõpetanud sarnasuste nägemise. põlgan su maha ja kõnnin kurest üle. sul on valikuid palju. jääda ükskõikseks või tõmmata kerra ja surra. ma tunnen enda juustes lõpu lõhna ning nüüd lähen ja ütlen oma hingele korralikult head aega. alguse juures.

354

kui ma ootan ja ootan, et kell saaks piisavalt palju või vähe, et tuled oleksid kustus ja ma võiksin batuudil the smiths'i seltsis tähti vaadata, siis lõpuks lähen kell 4.33 välja ja näen, et kell on saanud liiga palju. rikun oma kopse uusima väljaandega ning mõtlen ainult ühest: viimased kaks kuud või neli kuud olen tahtnud talt küsida, mida ta selles nägi. pärast söön kaks oma kodu aia mullast võrsunud õuna ning mõtlen, kust ma tulin tol hommikul, kaks või kolm aastat tagasi, et ma kell 7 oma voodisse ei läinud, vaid tolles samas korvtoolis kerra üritasin tõmmata. ma vihkan nii väga, kui ma unustan. nüüd väike dagö enne põhku pugemist ja äkki ma naeratan?

353

ma vihkan nii metsikult palju ja ma vihkan kogu südamest, kui ma endale teed teen ja selle siis ära unustan ja ma unustan nii kohutavalt palju

352

istun autosse, sõidan metsa ning saan poolel teel taeva erakontserdi. kogut repertuaari, esmaesitusi ja üht kõige jalustrabavamat häält sisaldava erakontserdi. ma tunnen end kui väike tüdruk. ja järgmine hetk tahab ta ukakat mängida. mitte keegi ei saa sel ööl otsa ning sõnad vaid häbistavad seda.

351

ma tahaksin naasta, kunagi kadumata. ma tahaksin oma inspiratsiooni saada mujalt, kui asjadelt, millest ma kirjutada ei taha. kirjutades lukustan midagi ja see kaob mu seest. ma ei taha lahti lasta. ma tahaks kaduda. ma ei saa sellest kirjutada. ma tean, et ma kardan. väkk, ma tunnen valemaiku. seda on üldse tihti tunda. ma ei taha, et mind usutaks. ma tahan kõik välja saada ja siia lukustada ja siis ma tahan, et seda ei usutaks. ma tahan olla üksi selle kõigega. mul on toas linnuparved. ma tahaksin neist lahti saada. ja siiski, ma pole ju kogu aeg puhas ja samasugune. ja kui äkki kõik kaoks, mis siis saaks? mulle nii meeldib see. kõik, mis võib kaduda, mis võib otsa saada. mulle nii nii nii väga meeldib see. jah, tänavu igatsevad isekad taevasse. sa ei võta kellegi teise sõnu ja ei manusta neid enda pähe. sa pole puhas. ma tean küll, kust see tulnud on. ja ma ei saanudki hakkama. ma ei saanud lahti lasta. teinekord. ning raamat, mis mind igalt poolt surus, sai otsa. ma tahan aru saada.

kui ma üle tänava jõudsin, tundus mulle, nagu hakkaksin ma kuhugi kaduma. ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi mida tahaksin.

350

kui sul kellegi teise peale mure on, miks sa siis minu peale muretsed?

349

ja maja helisüsteemis mängis ''All My Loving'' või ''Till There Was You''... mul on see kirja pandud. neli minutit pärast loo lõppu kuulsin karjeid: ''ei! ei! ei!'' ja uks avaneb ja

ja oma pisarad valan mina pea 31 aastat hiljem.


''ma lähen tundmatusse tulevikku, kuid olen siiski täiel määral siin. ning ometi - kuni on elu, püsib ka lootus.''

348

ma jõuan 2 korda hiljem, kui lubasin ning vaatan sind. sa oled võõras, sa olid ootusteväline. aga see selleks. ma naudin seltskonda ja kitarrimängu (mul võttis see vähem aega) ja järgmine hetk näen unenägusi ning kuulen, kuidas robert mängib. nad ei taha meid äratada, niiet nad sositavad ja hiilivad ja kurjustavad teineteisega, kui arvavad, et teine liiga kõva häält tegi. ma ei taha neile öelda, et ma ei maga. mul on hea. ma olen kusagil kaugel-kaugel. kusagil, kus pole midagi tuttavat ja kus on hea. võib-olla ma magasin ka. ma ei tea. mul on nii hea ja ma olen õnnelik. ning mu paremal käel on toolile kirjutatud i love

347

ma rändan ajas tagasi. ma ei mäleta, kaugele ma minema pean. aga ma lähen tagasi. ma pean tagasi minema selleks, et end mõista. ma vajan veel i'll follow the sun-i korduse peal. ma ei ole veel päris tagasi. ma kohtan kahte margust 24 tunni jooksul. nad valetavad. aga las nad olla. on kaks tuletõrjet ja kiirabi ja on esimene välgunool, mida näen. kõik saab otsa ja on spontaanne lahkumine. on kutsikas nimega johnny, ma panen oma koera nimeks john l., ma luban, ja on väikesed varbad ja käed. on folgisüütus ja folk. on poolvend ja ta pere ja sugulased ning kaunis viljandi. on sõber, kes sai tartu ja sa oled õnnelik. on läbinähtav õrritamine ja koosveedetud öö. vahepeal räägid suvalistele, kes on sinu jaoks liisbet. on magamata öö ja kurjad sõbrannad. on folk ja on viljandi. on kirsse ja on sõbrad. on igatsus, show off ja täielik huumor. on anni ja on imeline viljandi. järv. pilgud. on draamasi ja kõik on segamini läinud. ma ei tea praegu, mis päev oli mis päev. aga see ei loe. oli valus ja olid läbinähtavad teod. oli üllatusi ja rõõmu. uusi inimesi ja viljandi. mu sõnad on liiga tühjad. ma jätan seedimise ja ma pole 4 päeva kodus käinud. või nädal aega. ma ei taha seda laulu enam. ma ei suuda mõelda ega asju kronoloogilisse järjekorda panna. kõik on sassis ja kaheksa korda tagurpidi ja edaspidi ja igatepidi väänatud. kui sa lahkud kell 1.55, siis paratamatult on sees tühi tunne. aga see selleks. tema temaks. liiga palju on olnud. sa üritad asju halvemaks keerata ja inimestele hävituslennukeid peale saata, aga see ei tule sul välja. sa räägid ikka tõde. varjad palju, aga räägid ainult tõde. sa näed, et see mõjus. sa ei jaksa kuulata kuidas ta ei tea ja ei tea ja asjad on nii ja naa. hävita end. ei. valetan. mul ei ole sinu vastu midagi. ma olen kummalisel moel õnnelik ja mind ei häiri see. mul käib ikka see sama laul. ma ei elaks inimväärset elu, kui mul poleks 3 inimest. tänu neile on mul kõik puht inimlikud vajadused rahuldatud. ma armastan neid, ma ei oska võrdlust tuua kui palju, lihtsalt palju. ma polnud nädal aega kodus käinud. anna andeks ja anna andeks, et ma kooki ei oska teha. ma armastan oma vanemaid. ja ma olen nädal aega tsüklis olnud. mul ei ole kuu aega raha olnud. ja on liiga palju mainimata jäetud. ma ei taha kirjutada. ma tahan nii palju oma sees hoida. kuni lõpuks plahvatan. või saan otsa. ma igatsen oma inimest tartust. ja ma jälestan sind, ma kaitsen oma inimesi. sa oled mu keha peal ning ma ei jaksa mitte midagi seedida. ma kardan nii meeletult, aga ometi ei tee ma midagi. ma ei taha tõde teada. ma käitun su asjadega lohakalt. anna andeks. ma lasen asjadel voolata ja tegelikult on mul nii ükskõik. ma olen end käsile võtnud ja hoian end vaevata vaos. ja ma ole kunagi nii avalikult ja otseselt kirjutanud, aga mul on endiselt ükskõik. ma kohtasin toredat neiut ja ma tean kellele oma viha suunata. ma tean, kes seda väärib. ja ma olen nii väsinud ja mul on nii kõrini ja kui ma hommikul üles ärkasin, oli mul kooki. mul ei ole mitte kunagi kooki. ma ei olnud folgist saati kodus käinud. ma tahtsin eile lihtsalt koju. nüüd ma tahan lihtsalt liisbeti. ja veel sündmusi ja asju ja juhtumeid, mida mitte seedida ega millele mitte mõelda. ma ei taha end leida. ma tahan ära kaduda, kuhugi kaugele-kaugele või otsa saada. aga olemas olla. ja välja minna. ja sõpru näha. jah, ma tahangi sõpru näha ja veel sündmusi ja asju ja juhtumeid, mida mitte seedida ega millele mitte mõelda. ma tahan saata hävituslennukeid selle suve ja inimeste peale. ja ma tahan kõiki emotsioone korraga. ma tunnen kõike korraga. ma ei tea mis ajas ma olen ja vinüülilt käib i'll follow the sun.

346

eile olid kõige-kõige süngemad pilved ja need sadasid mu maja ette nii tugevalt maha, et ma ei jaksanud nätsugi närida

345

mind oli jõest välja õngitsetud ning päikese kätte kuivama pandud - suure lõkke jaoks, mis niiskesse ja vettinud maailma veidi õdusust tooks. ja ma olen praegu seda meenutades õnnelik, et nii läks, sest võimalus õiges lõkkes põleda on suur au.